Werine Pastakas

2012-01-12T00:40:00.001+02:00

Kes meist ei mõtleks, miks üks või teine asi just nii on, nagu on. Kui silmad-kõrvad lahti, siis leidub rohkelt, mida mõtestada. Minu jaoks on üks peamine kriteerium, mille järgi püüan nähtusi ja inimesi hinnata või lahterdada, väärikus. Võtmesõna. Tegelikult on see mõiste lai, kuid üsna kategooriline - seda kas on või mitte.
Kibedad on need hetked, kui taipan, et mul endal mõnes olukorras väärikust napib ja panen selle puudumist pahaks ka teiste juures. Sageli tundub mulle, et see, mis meie Eesti elus on valesti, on tingitud just vähesest väärikusest. Kusjuures väärikas võib olla ju nii heal järjel inimene kui ka paadialune, nii mats (e inimene maalt) kui ka vurle. Just selle mõistega võib tähistada seda, kuidas inimene on kasvatatud, kuivõrd ta ennast ja teisi austab. Kas ta tunneb vajadust käituda viisakalt, teistega arvestada, teha vahet kodu ja avaliku ruumi vahel, kas ta teab, millal näidata üles (kodaniku)julgust, millal olla tänulik, millal nõudlik. Mulle tundub, et paljud eestlased lihtsalt ei oska enam väärikalt käituda - see tähendab: nad ei tea enam, mis on need ühiskondlikud normid, millest kinnipidamist väärtustatakse. Ja sellest on kahju. Eks need normid ongi hägustumas. Oma osa on siin ilmselt okupatsiooniajal ja sellele järgnenud segastel üheksakümnendatel. Seda enam võiks püüda nüüd olukorda parandada.
Ma ei ole üldiselt suur uue-aasta lubaduste andja, kuid iga aasta lõpus mõtlen läbi, mis olnud ja mis tuleb. Just eelmisel aastal püüdsin väärikale käitumisele varasemast rohkem rõhku panna. Ja nüüd päris aasta lõpus juhtus seesugune lugu, et kohtasin tööl tuttavat, keda polnud tükk aega näinud. Peale tervituste vahetamist ütles ta mulle, et on mind tööd tegemas näinud ja talle meeldib see, et paistan alati väärikas. Minu jaoks oli see mulluse aasta suurim kompliment.

2011-11-15T00:43:00.005+02:00

Siin me siis nüüd elame. Aasta 2011 on omadega jõudnud jälle pimedasse aega. Kõigil on koguaeg tegemist, et maailma muutustetuules pinnale jääda ja hakkama saada. Edu meile sellega!Viimasel nädalal on palju juhtunud: kahes Euroopa riigis on vahetunud riigijuhid, rääkimata lähematest ja pisematest sündmustest. “Segased” ajad kestavad juba mitu aastat, aga rohkem kui varem on mul selline tunne, et just siin Eestis ei osata praegu arvata, mis edasi saab. Ja see ei ole hea, sest kuidas teha niiviisi olulisi tulevikku vaatavaid otsuseid?
Rääkides näiteks majandusest, mis minu jaoks nüüd päris lähedaseks valdkonnaks on saanud, siis siin oleks tarvis mingit head orientiiri, kuhu me ikkagi liigume. Tänane päev tõi uudise, et töötus Eestis on langenud 10,9 protsendile. Veel paar kuud tagasi ei osanud ka optimistid nii kiiret olukorra paranemist ennustada. Eelmisel nädalal tuli kinnitus, et majandus kasvab ikka veel jõudsalt ja on muutunud mitmekesisemaks. Kõik see peaks näitama tulevikku rõõmsates toonides, aga inimestega rääkides on tunda varasemast rohkem ebakindlust.
Tundub, et see, mis juhtub laias ilmas paistab nii hirmus, et ka need, kel siin ja praegu hästi läheb, tõmbuvad tulevikust rääkides krampi. Firmajuhid otsivad jälle kokkuhoiukohti, siit-sealt on kuulda uutest koondamistest. Tegusad inimesed lükkavad tähtsaid samme edasi. Ühest küljest mõistlikult, teisalt aga asjata.
Muutused peaksid ju tegelikult olema suunatavad ja riskidega saab arvestada. Nii nagu kokkuhoiu asemel võiks mõelda tulude kasvatamise võimalustele, võiks igaüks leida enda jaoks need sammud, mille toel järgmisteks aastateks hoogu koguda. Kuidagi tundub, et just nüüd on aeg, millele tagasi vaadates ütlevad tuleviku tegijad, et tehtud said head otsused. Parem siis vaadata, millised on (või oleksid) tõelised probleemid, ja milline peaks olema õige suund, kuhu liikuda. Ja nüüd ei räägi ma enam ainult majandusest.
Lihtsalt tahaks selle erapooliku mõtte hetkel tuleviku tarvis jäädvustada.

2011-04-10T22:52:00.002+03:00

Tiit Karuks kirjutab oma kommentaaris selle nädala dopinguskandaalile, et juhtum näitas: “Veerpalu usaldatakse, ajakirjandust tunduvalt vähem.” Mängus on emotsioonid.
Võtan analüüsida vaid mõtte, miks Veerpalu juhtumist sai PR küsimus ka väljaannetele.
Esimesest hetkest kui Veerpalu dopinguproovide teemal avalikult spekuleerima hakati, tundus mulle määrava momendina, et ajakirjandus paiskas spekulatsioonid auditooriumi ette kuulujutuna. Nii Delfi kui Postimees (mis pani teema suure kella külge) tuginesid artiklites anonüümsele allikale. Kuigi nüüd on mõne päeva küsimus kuni see allikas üldteatavaks saab, pole tänaseni põhjendatud, miks väljaanded allikale anonüümsuse garanteerisid. Selle informatsiooni avaldamata jätmine on olnud jäme viga. Tulnuks põhjalikult selgitada, miks usaldusväärse allika nime saladuses hoitakse, mis on loo edastajate motiivid. Kuna seda ei tehtud, tundus tavalugejale kohe, et rahvussangar on sattunud kiusu ja kuulujuttude ohvriks. Ja ohvrina säilib ta tänaseni, hoolimata sellest, et spekulatsioonid on vahepeal tõeks osutunud. Kas Postimees ei teadnud siis varem, et Andrus Veerpalu on eestlaste suurim sangar ja rahvuskangelane? Kas toimetuses ei osatud hinnata teemaga kaasnevaid riske ja võeti konkreetsete artiklite kirjutamist kui business-as-usuali?
Ülikoolis õpetatu ei ole alati üks-üheselt rakendatav, kuid ajakirjanduslikus tekstis anonüümse allika kasutamise kaalumise vajadus on kindlasti tähtis. Anonüümsus peaks olema viimane abinõu. Kuigi Pahv ja Koch põhjendasid teksti ilmumist, tahtsid lugejad ajakirjanike eesmärkide uskumiseks enamat. Huvitav oleks teada, kas kirjutajad püüdsid allikat veenda oma nime alt esinema, kas püüti täiel määral leida alternatiivseid allikaid, kas ikka kaaluti piisavalt tõsiselt artikli avaldamist? Tuhandete eestlaste silmis on ajakirjanduse, eelkõige Postimehe maine dopinguskandaalis kannatanud enam kui Veerpalu oma. (Muide, kõik see juhtus vaid mõned päevad hiljem hetkest, kui Postimees avaldas esimesena ja küsitaval põhjusel Liibanonis röövitute fotod ja isikuandmed. Ka see loeti paljude lugejate poolt omakasupüüdlikuks ja mehi kahjustavaks sammuks).
Tegelikult on ju äärmiselt oluline, et rahvas ajakirjandust tõsiselt võtaks. Eriti kriisiolukordades, eriti riiklikult tähtsates küsimustes. Suusakuninga ümber toimuv on seda tõsiseltvõetavust tuleviku tarvis vähendanud. Sellest ka Kadastiku kommentaar laupäevases lehes. Usaldusväärsuse ja maine hoidmisele peaksid meediaväljaanded rohkem mõtlema. Pole saladus, et Eesti meediaorganisatsioonid on avalikus suhtlemises kehvad. Märksa kehvemad kui nt sarnase suuruse ja olulisusega muude alade asutused. See juhtum on lihtsalt näide, kuidas ajakirjanikud (ja nende organisatsioonid) ei hinnanud oma tegevuse mõju adekvaatselt. Ja nüüd imestavad...
Kokkuvõtteks - kui lähed rahva lemmiku kallale, kindlusta seljatagune, sest kehtivad tavalisest erinevad reeglid.

Bonzo - Leningradi küpsis

2011-04-02T15:31:00.000+03:00

Eile oli Eesti majas Bonzo ja Tõuni kontsert. Terve õhtul oli mul kange soov, et Bonzo laulaks seda laulu, mille kunagi Hans siia blogisse postitas. Laul ei tulnud mul aga meelde, jäi küsimata. See-eest küsis keegi konsterdi lõpul soovilauluks "Üks veski seisab vete pääl" ja kuigi soov tuli südamest, siis mul oli jube piinlik. Bonzo ja Tõun kohmetusid ise ka ja ütlesid, et see ei ole nende repertuaaris.
Veel oli mul piinlik noorte Eesti meeste pärast, kes pidevalt B&T kammerlikult vaikse muusika vahele mölisesid ja üks neist pidas vajalikuks põrandal aeleda, oma seebikaga artistide nina alla ronida (mitte piltlikult öeldes) ja siis välguga pilte teha. Aga kontsert oli hea ja ravis natuke minu Eesti-igatsust. Mul oli isegi vahepeal päris Eestis olemise tunne. Tänasin Bonzot ka lõpus, et nad Eesti meile siia kätte tõid.
Ostsin ühe tema vanema plaadi ka, aga sealtki oma igatsetud lugu ei leidnud. Hakkasin siis nüüd täna Pastakast otsima, et mis see lugu oli ja pakkusin huupi, et see võis 2005. aastal olla. Pärast kaht ettejuhtuvat postitust, kus Mihkel rääkis, kuidas ta nuttis, ja Kadri rääkis, kuidas ta nuttis, sattusingi postitusele:

Detsember 27, 2005
Vaikne pakane on õues. Üks lugu: lähengi ja peos on "leningradi" küpsis, sulle jääb vaid järgi vaadata.
kirjutas Hanskan at 13:52

Postitusele klikkides jõudsin Hansu fotoblogi pildile sipelgatest puutüvel. Mõtlesin, et see on tore sümbol - meie (sipelgad) mööda Eestit ja ilma laiali, aga meid ikkagi ühendamas midagi meist suuremat ja tugevat (see puutüvi). Las jääb see, mis see suur ja tugev on, igaühe enda sõnastada.
Aga "Leningradi küpsise" loo leidsin Youtube'ist üles (ärge videole endale tähelepanu pöörake). Ja seda kuulates läks mulgi Mihkli ja Kadri kombel meel jube härdaks...
I miss you, guys!

2011-03-03T12:52:00.003+02:00

Kui H-kan juba otsa lahti tegi, siis kasutan võimalust ja vastan Arturi aastatagusele postitusele: "Näe, ei läinud aastatki!"

5.1.2011

2011-01-26T01:10:00.003+02:00

Nägin täna telekast Mihklit, keda kotiti mingi tühise asja pärast. Tahaksin Mihklile jõudu soovida – ja loe Pastaka algusaja lugusid. Usu, tuju läheb paremaks.

Panen ühe väikse graafiku ka juba siis kui siin olen:

Kas hoiame tänavuse "majanduskasvu" meie blogis positiivsena?

2010-06-01T23:29:00.001+03:00

2010-05-08T21:17:00.002+03:00

VANA KULD

Peatükk V. Järeldused.

Majanduskriisi ränk mõju Baltimaadele ei olnud ootamatu, sest valitsuse tegevus majanduse ohjamisel nägi välja selline:

2010-05-02T15:44:00.003+03:00

Täiendatud 6.05. Tuleb lisa?
Kreeka. Päikeseline maa Vahemere ääres, kus elab rahvas, kes ei oska oma rahaasju majandada ja on sellega ka teistega häda kaela toonud. Kui nüüd on võimalus probleemidele näkku vaadata, hakkas rahvas jonnima (tänavatel protesteerima). Umbes selline on vist ettekujutus praegu Euroopas Kreekast ja kreeklastest ja on täitsa arusaadav, et Priit arvab nii: "Kreeka on nagu see hüsteeriline idioot, kellele tuleb kõvemat sorti kõrvakiil anda, et ta saaks aru, mis toimub."

Ma kirjutan seda tegelikult seepärast, et Eesti ajakirjandus kajastab Kreeka kriisi väga kallutatult. Ma janunen Kreekast pärit info järele - ainsad Kreeka kõneisikud, keda Eesti meedias vahendatakse, on nende paksude kulmudega ministrid. Lisaks saab lugeda, mida vaimukat on kreeklaste kohta arvanud Briti või Saksa ajalehed jne. Aga mis toimub Kreeka sees???

Kas Eesti meedia põhjal on aru saada, et kreeklased mässavad korrumpeerunud ametnike vastu? Sellekevadise kriisisügaviku ajal palkasid Kreeka parlamendisaadikud omale uusi "assistente", mis loomulikult vähendab veelgi võimu legitiimsust. Selle teada saamiseks tuleb otsida Kreeka ajalehtede ingliskeelseid väljaandeid, sest Aktuaalne Kaamera räägib ainult, et kreeklased sõdivad IMF-i vastu. Või kelle huvides on luua meedias konstruktsioon Kreekast kui üdini korrumpeerunud ühiskonnast? Selle teada saamiseks tuleb lugeda ingliskeelsete väljaannete netikommentaare.

Ükski neist ei paku kindlasti lõplikku tõde, tark lugeja seda ei eeldagi. Aga Eesti meedia (välisteemade) kajastus on nii marginaalne, et kohe kurb. No saatke ometi mõni reporter Ateenasse...

Täiendatud 6.05:

ERR on ühe inimese Ateenasse lähetanud. Midagi rõõmustavat tal muidugi kajastada pole.

2010-04-19T00:25:00.000+03:00

2010-04-14T16:16:00.000+03:00

missugune suurepärane reklaamiandja ja reklaamivõtja koostöö - kogu lehekülg on kollaseid tonte täis ja toetav artikkel ajakirjanikelt. juhhei!

2010-04-11T18:12:00.002+03:00

2010-04-09T17:46:00.004+03:00

Nimekiri, milliseid suuri jaemüügikette ja kaubanduskeskuseid võimalusel väldin, hakkab juba vaikselt ilmet võtma:

- Kristiine Keskus, Järve Keskus - kliendivaenuliku parkimispoliitika pärast
- Maxima - keeleoskamatu personali pärast
- Säästumarket (osaliselt) - kliendivaenuliku parkimispoliitika pärast
- Rimi - mind idioodiks pidava turunduskampaania "Tudish Piip" ja eestimaise kauba boikottimise pärast.

Kutsun kõiki üles sama tegema!

2010-03-28T17:13:00.003+03:00

Rindejoon:

Läänest läheneb vaba vesi ja kevad, aga Väinameres on veel jää. Ja mandri-Eesti on kaetud lumega. Kas varsti peame kõik kummipaadi ostma? Ühtlasi teen reklaami Regio suurepärasele kaardirakendusele, kus näeb nüüd iga päev Eestist tehtavaid NASA Terra satelliidi pilte.

2010-03-24T15:33:00.001+02:00

Kodumaa kutsub

http://eestieest.ee/

Kas osaleda?

2010-03-19T23:46:00.004+02:00

Ajakirjandusvabadus Eestis on sattunud allikakaitse seaduseelnõu poolt rünnaku alla. Ühes sellega ajakirjanikud ja väljaanded. Nii usuvad vähemasti suuremad ajalehed ja tarmukamad toimetajad, kes rünnakule kiiresti vastu astusid. Neljapäevane ajalehtede tühjade lehtede aktsioon andis märku, et asja võetakse väga tõsiselt. Valitsuse pressikonverents ja ministrite esinemised näitasid samas, et ka vastaspool endaga jamada ei luba.

Mul on hämming. Ei mahu pähe, kuidas demokraatliku riigi ministrile ja tema alluvatele on üldse tulnud pähe sellise seaduseelnõuga välja tulla. Vähemalt tundub ju, et igasugune vajadus eelnõuks puudub. Ilmselt võib siis ikkagi õigus olla neil, kes ütlevad, et võim püüab alati vaba sõna piirata nii suures ulatuses kui vähegi võimalik. Niipalju kui lastakse.

Mõnelt poolt on kuulda olnud, et ajakirjanike reaktsiooni peetakse ebaproportsionaalseks või ülepakutuks. Vähemalt pärast ministrite nö vastulööki pressikonverentsil seda ei ütleks. Eelnõust on saamas Eesti ajakirjanduse suuremaid proovikivisid. Nagu eelpool öeldud on tegemist üsna ebademokraatliku kirjutisega, mis terve mõistuse kohaselt ei tohiks seaduseks saada. Samuti on rünnaku alla sattunud ajakirjanduse institutsioon. Tähendab, kui seadus ikkagi sellisel kujul sügisel vastu võetakse, on meie ajakirjandus totaalselt läbi kukkunud. Mis tähtsust on varasematel kordaminekutel – mõne ministri lahkumisele sundimisel või korruptsioonijuhtumi paljastamisel – kui ajakirjandus ei suuda võimumeeste demokraatiat piiravat aktsiooni nurjata ega tõrjuda rünnakut iseenda vastu. Nii et väljaannete aktsiooni jõulisuses pole midagi imestada.

Muret tekitab, et ministrid tunduvad nagu üks mees eelnõud kaitsvat, lisaks ründavad nad ajakirjandust ka muudest aspektidest lähtuvalt. Tundub, et poliitikuil pole justkui midagi kaotada, isegi kui eelnõu seaduseks ei saa, on ju ajakirjanikke sakutatud kõvasti, ähvardus on mõjuv. Kas nad ikka saavad aru, mis juhtuda võib? Juba praegu on selge, et meie meedial on kõige lihtsam teha seaduse hind võimupoliitikutele ja Eestile võimalikult kalliks. Nii et seaduse pärast kaotaksime kõik. Eestit võidakse välismaal kujutama hakata tõelise sõnavabaduse piirajana. Välismeedia tundis juba neljapäevase aktsiooni vastu suurt huvi. Ajakirjanikel on mõjukad kontaktid ja oskused teavet levitada. Välisajakirjanikud tunnevad end isiklikult puudutatuna. Eesti seadust võidakse kajastada hoiatava näitena. Seega on ajakirjanikel erinevate ettevõtmistega võimalik riigi rahvusvahelist kuvandit suurel määral muuta ja süüdistada selles reformierakonda. Põhjus ja vahendid selleks on olemas. Tuleb vaid loota, et võimumehed seaduseelnõust enne loobuvad, kui meid ebademokraatlikkusega maailmas liialt seostama hakatakse.

Seni aga jälgime ilmselt kõik huviga mis edasi saab. Millised arengud järgnevad? Kuidas suhtub eelnõusse opositsioon? Huvitav kas Lang ka mõtleb, mis juhtub siis, kui seadus vastu võetakse, aga kevadel tuleb võimule hoopiski üks teine masendav populistlik partei.

2010-03-13T00:44:00.000+02:00

Stiilne lugu!

2010-03-05T11:40:00.001+02:00

Hahaa, hea eneseiroonia BBC poolt:

2010-02-25T12:27:00.005+02:00

Arhiveerin siin ühe omamoodi kõrgpunkti - mine tea, millal näeme EMHI lumekaardil taas SELLISEID numbreid.

2010-02-16T22:14:00.001+02:00

Palju õnne Karule ainuüksi lõppvooru jõudmise eest! (Ajakirjanduspreemiate nominentide)

2010-02-02T11:26:00.003+02:00

Jagan jälle leide oma m-tööst. Vahel ma ei saa aru, kas maailma ühes suuremas ajalehes* Financial Times tehakse nalja või ei. Lugu ilmus muidugi 27. detsember, peaaegu vana-aasta õhtul, paar aastat tagasi.

Loo sisu on lihtne: Eurooplased, britid, kolige Eestisse.

Argumendid, veidi lihtsustatult: üldiselt on Eestis kõik nii tore. 20 aasta eest võideldi end vabaks. Siis hakati usinalt programmeerima ja nüüd on e-maksuamet, m-parkimine ja id-kaardid. Eesti on majanduskriisis suhteliselt hästi vastu pidanud. Ühiskond on väike ja tänu sellele saab asjad aetud. President selgitab õllekannu taga ajakirjanikule, kui hea ettevõtete maksusüsteem Eestis on. Ja Skype tuli ka Eestist. Ahjaa, Eesti tervishoiusüsteem on ka nii tore. Varsti käivitub isegi e-tervis. Nii et, inimesed, miks te Eestisse ei koli?

Meelitav lugeda küll sellist artiklit, aga kuskil peab mingi konks olema.

* - muidugi võib öelda ka maalima tähtsaim ajaleht, maailma olulisim ajaleht, maailma igavaim ajaleht või siis lihtsalt Briti majandusleht

2010-01-22T14:19:00.001+02:00

Võtke veidi aega ja lugege kindlasti presidendi ettekannet tänaselt meediakonverentsilt. Päris asjalik ja mõned üllatavad mõttekäigud.

2010-01-20T11:40:00.003+02:00

Ajaloo ettenägemine. Läheneva tragöödia ettenägemine ja selle eest hoiatamine. See võib olla posimine ja luulu, mida mõni lennuka fantaasiaga hull suust välja ajab. Aga poliitikas võib see olla täiesti tõsine reaalsus.

M-töö jaoks tekste lugedes olen peatunud 31. märtsil ja 1. aprillil 2008. Siis toimus NATO kongress, kus otsustati, et läänemaailma sõjaline liit ei taha oma ridades näha Ukrainat ja Gruusiat. Neile ei antud MAPi ehk juhiseid, mida nad NATOga liitumiseks peavad tegema. NATO vastuseis tuli eelkõige Saksamaalt ja Prantsusmaalt, kes sisuliselt kartsid Venemaad vihastada. Francois Fillion, prantsuse peaminister, ütles ka välja, et Ukraina ja Gruusia NATOsse kutsumine käiks Venemaa huvidele vastu.

Miheil Saakašvili, Gruusia president, esines lääne meedias väga vihaselt ja heitis ette, et Euroopa on taas mõjusfäärideks jagatud nagu pärast Teist maailmasõda ja venelastele "nende alad" kätte näidatud. Ülejäänu on ajalugu: augusti alguses marssisidki vene väed üle Gruusia piiri ja pommitasid Gruusia linnu. Ma ei tea, kumb tegi esimese lasu, kuid vaevalt oleks Venemaa sellise sõjalise operatsiooni ette võtnud, kui NATO artikkel 5 kohaselt oleks Venemaa rünnakut Gruusia vastu võetud kui rünnakut kõigi NATO riikide vastu.

Riikide ja inimeste saatuse jaotamine võib käia väga kiirelt. Nagu kirjutas oma memuaarides Winston Churchill kohtumisest Staliniga 1944:

The moment was apt for business, so I said ‘Let us settle our affairs in the Balkans... So far as Britain and Russia are concerned, how would it do for you to have 90 per cent predominance in Romania, for us to have 90 per cent of the say in Greece and go 50-50 about Yugoslavia?’ While this was being translated, I wrote out the percentages on a half-sheet of paper. I pushed this across to Stalin... There was a slight pause. Then he took his blue pencil and made a large tick upon it, and passed it back to us. It was all settled in no more time than it takes to set down.

2010-01-08T13:43:00.001+02:00

Kas välisvaluuta nagu euro kasutusele võtmine lahendab kõik Eesti majanduslikud mured?

Financial Times:

When Ecuador first adopted the dollar, it was compared to an optimistic but overweight woman who had bought a dress two sizes too small. Ecuador is still struggling into that dress.

2010-01-03T04:49:00.001+02:00

Krister Kivi reportaaž Austraaliast
Priit Simsoni vestlusring noorte ja haritute Eestisse meelitamisest

Teema on õhus

2010-01-01T08:15:00.002+02:00

Eestis arvame, et elame üliliberaalse majandusega riigis ja kohati kardame, et ülim liberaalsus ettevõtluses ja mujal ongi meie rahva hädade suurim põhjus. Üks suuremaid üllatusi, mis mind Austraaliasse saabudes tabas, oli aga see, et Austraalia kõrval ei tundu Eesti enam sugugi nii liberaalne ja meie majandus nii vaba. Mida aeg edasi, seda enam tundub, et liberaalsus nii nagu seda siin viljeletakse on kohati päris napakas ja et Eestis oleme saavutanud mingi päris mõistliku kompromissi vaba turumajanduse ja riigi poolt reguleerituse vahel.
Austraalias ei ole mingi ime, kui linnas, kus on vaid üks arvestatav toidupood, tuleb söögipoolise eest käia välja kaks korda suurem raha kui linnas, milles konkureerivad kolm toidukaupade pakkujat. Bensiinihinnad on sõltuvalt tanklate konsentratsioonist samamoodi muutuvad ja võivad linna servas kiirteel olla 10% odavamad kui näiteks mingis eramajade rajoonis. Totter on see kõik sellepärast, et kohalikku teadmist omamata on väga raske otsustada, kas söögi peaks ostma praegu või paari tunni pärast, kas tankima peaks siin või hoopis järgmises väikelinnas.
Poolametlikult soovitatakse siinsetel turistidel tervisehädade ilmnedes pöörduda erakliinikute poole, sest avalik tervishoiusüsteem ei pruugi olla tasemel, vähemalt turistid ei pruugi linnakliinikust abi saada. Samamoodi tuleb kõiksugu paberimäärimise eest kohalikus ARKis käia välja summasid, mis ulatuvad tuhandete ja tuhandete kroonideni. Kui ei maksa, ei saa midagi.
Selle maksmisega on üldse niimoodi, et oleme märganud, et naeratusega ja kõrgel tasemel pakutakse just neid teenuseid, mille eest tuleb palju välja käia. Kui oled õige turist ja maksad, saad esmaklassilised kogemused. Kui aga tahad midagi teha tasuta või säästlikult, siis vaata ise kuidas saad või mine üldse minema.
Liberaalne, samas kavalalt läbi mõeldud on ka farmitööga seotu. Tööjõud tuleb siin ju working-holiday viisasüsteemi ja aasialastest õnneotsijate tõttu igasse farmi ise kohale ja täpselt siis kui seda vaja. Nendele, kellel on väiksemad nõudmised – aasialased ja inglise keelt mitteoskavad – saavad mitmel pool märksa väiksemat tasu kui eurooplased. Need, kes aga midagi lisaks nõuavad jäävad üldse tööta. Ka kõige armsama näoga vana farmer eelistab töölistena ikka neid, kel nõudmisi ei leidu ja kellele vähem maksta saab. Nii, et täielikud turureeglid igal pool.
Eestis mõtleme vahel, et meie majandus on nihkunud liialt vasakule ja valitsus kontrollib liialt kütuse hinda või avalike teenuste korraldamist. Muidugi on ka neid, kes nõuavad riigi aktiivsemat sekkumist, aga need vist täna ei domineeri. Ma ei tea, kuidas teistega, aga mina sellist ultraliberaalset ameerikalikku suhtumist igapäevaste tehingute puhul nagu Austraalias Eestisse ei tahaks. Ma tahaksin ikka saada odavat arstiabi ja seda, et hinnad Valgas ja Põlvas kardinaalselt ei erineks. Ma tahaks, et saaksin head mälestused külastatavast riigist ka siis, kui ma ei maksa iga väikse asja eest hingehinda.

2009-12-25T13:04:00.002+02:00

Tahaksin tervitada oma sõpru ja kõiki, kes mind tunnevad. Soovilauluks oleks Aussie Jingle Bells. Häid pühi!

Dashing through the bush
In a rusty Holden Ute
Kicking up the dust
Esky in the boot
Kelpie by my side
Singing Christmas songs
It's summer time and I am in
My singlet, shorts & thongs

CHORUS:
OH, JINGLE BELLS, JINGLE BELLS
JINGLE ALL THE WAY
CHRISTMAS IN AUSTRALIA
ON A SCORCHING SUMMER'S DAY
JINGLE BELLS, JINGLE BELLS
CHRISTMAS TIME IS BEAUT
OH WHAT FUN IT IS TO RIDE
IN A RUSTY HOLDEN UTE

Engine's getting hot
Dodge the kangaroos
Swaggy climbs aboard
He is welcome too
All the family is there
Sitting by the pool
Christmas day, the Aussie way
By the barbecue!

CHORUS

Come the afternoon
Grandpa has a doze
The kids and uncle Bruce
Are swimming in their clothes
The time comes round to go
We take a family snap
Then pack the car and all shoot through
Before the washing up

CHORUS

2009-12-09T22:21:00.002+02:00

Ma nüüd ei tea, kas asi on selles, et ma ei ole viitsinud kogu konteksti jälgida ja käsitlen selliseid teemasid pinnapealselt, või siis on Tallinna raad lõplikult lolliks läinud/oma plaanid paljastanud. Alustuseks sõidusoodustuste ära võtmine tudengitelt ja pensionäridele andmine, nüüd paadimaks. Ma ei saa aru, kas Tallinnas on sealsete valitsejate meelest liiga palju tudengeid ja paate ning vähe pensionäre, aga miski ütleb mulle, et noored ja ettevõtlikud inimesed pole seal eriti oodatud seltskond, kuna sealt ei saa valimistel piisavas koguses õigeid hääli. Kui see tõesti nii on, siis on see ju tegelikult pikemas perspektiivis positiivne, ehk jaotub see sotsiaalne kapital Eesti maakaardil veidi ühtlasemalt. Oleks ju tore, kui mõni ministeerium või muu suurem riigiasutus näiteks Riigikohtu ja HTMi eeskuju järgiks ja Tallinnast kuhugi mujale koliks.

2009-11-30T14:18:00.000+02:00

Osakonna kodukal on mõned videod.

2009-11-24T14:45:00.001+02:00

Eksrektori seiklused Tallinnas.

2009-11-19T13:58:00.002+02:00

Kui vastasite mõnele alljärgnevatest küsimustest jaatavalt, on aeg mõelda autojuhtimisest loobumisele, soovitab maanteeamet:

· Kas oled viimasel ajal juhina sattunud liiklusõnnetusse, mis võis lõppeda ka vaid «plekimõlkimisega»?
· Kas teised juhid on sulle signaaliga märku andnud või näppu vibutanud?
· Kas on juhtunud, et auto või inimene on sinu vaatevälja ilmunud ootamatult «jumal teab kust»?
· Kas sinu sõbrad või perekond on väitnud, et on mures sinu sõidumaneeri pärast?
· Kas sul on raskusi oma sõidurajal püsimisega?
· Kas oled ajanud segamini gaasi- ja piduripedaali?
· Kas oled ise hakanud kahtlema oma sõiduoskuses?

Nii mina kui ka paljud autojuhid, keda ma tean, võiks selle testi põhjal autojuhtimisest loobuda. Kuidas sinuga on?

Allikas: Postimees

2009-11-12T03:05:00.002+02:00

Austraalias torkab silma, kui väga siinne ühiskond ja selle liikmed otsivad oma identiteeti ja teadlikult seda kujundavad. Eeldades, et igal inimesel on rahuloluks vaja teatud hulka vastuseid küsimustele: kes ma olen? kust ma tulen? ja kellega ma kokku kuulun? ja arvestades tänase Austraalia ühiskonna küllaltki lühikest ajalugu ning ülesehitust on identiteediküsimuse domineerimine kultuuris mõistetav. Lisaks igapäevasele ja pealiskaudsele on vaja ka põhjapanevamaid ja sügavamaid minakuvandi elemente.

Kultuuri- ja ühiskondlikke „ankruid“, millest kinni hakata, on siin riigis tegelikult palju ja neid tuleb hoogsalt juurde, kuid on näha, et enamik neist ei ole küllalt mõjusad või ei täida soovitavat funktsiooni igaühe jaoks. Sellised märgilised ankrud jagunevad lühikese ja hilise ajaperioodi sisse. Austraalia loodus ja aastatuhandete vanune ajalugu on paljus pärismaalaste (väga väike %) pärusmaa. Ajalugu koloniaalvaldusena ja kuninglik minevik ei ole jälle paljudele omane – osad on sunnitööliste järeltulijad, paljud ei tea oma perekonna elust enne 19 sajandit midagi. Väga suur osa siinsetest elanikest on aga hilismigrandid (neid tuleb igal aastal tuhandeid juurde), kes peaksid integreeruma Austraalia väljakujunenud kodanikuühiskonda, kuid kes samas identifitseerivad ennast päritolumaa rahva ja kultuuriga. Ühiskond on multikultuurne ja ühisosa on hiline ja vähene.

Nii siis ongi, et muuseumides ja igal pool mujalgi rõhutatakse paatosega viimase 150 aasta saavutusi, mis Euroopast siia saabunule tunduvad pentsikud – kui ikka kanalisatsiooni ehitamisest tehakse rahvuslik suursündmus, siis paneb see veidike muigama. Kõik Austraalia ajaloos vähegi silma paistnud isikud on tänavanimedes ja folklooris selgelt üleekspluateeritud – inimesi on olnud vähe, samas on Austraalia kohutavalt suur ja siin on väga palju tänavaid.

Samamoodi on siinne rahvas spordihull. Sport on rohkemat kui elustiil või ajaviide. Spordirajatised on tohutud ja asuvad linnade südames. Teatavasti on sport ja spordifänlus üks viise ühtekuuluvustunde kiireks tekitamiseks ja tiheda sündmusi täis lähiajaloo loomiseks.

Seda ühisosa (lisaks 150 aastasele Austraalia ajaloole ja spordile) mis peaks nii kaheksandat põlve austraallasele, aborigeenile kui ka ka viis suve tagasi siia suundunud tailannale sobima on veelgi, kuid tundub, et suur osa siinsetest inimestest ei ole seda „oma“ veel leidnud või on kahevahel.

Nii et Austraalia ühiskonda võiks nimetada identiteetiotsivaks. See jätkub niikaua, kuni immigrantide vood ei peatu, või kui põhiseadusele, surfikultuuri väljakujunemisele, II maailmasõjale jms lisandub piisavalt tõelisi ühendavaid kultuuriankruid.

Identiteediotsingud ei ole samas kindlasti halb, vastupidi – võiks öelda, et Austraalia mentaliteet on tegutsev, võimalusi otsiv ja rajav. Samasuguseid jooni võib leida ka enamike austraallaste suhtumisest. Märksa enam kui nt Lääne-Euroopa või isegi Eesti ühiskonna puhul.

2009-10-19T01:10:00.003+03:00

Priit, kirjuta, kuidas teil seal läheb? Kas kõik käivadki pea alaspidi ringi?
Meil on siin kõik tore nagu ikka, valisime ikka Eediku juhiks ja "elu läheb paremaks, elu läheb lõbusamaks", nagu üks teine suur juht lubas.

2009-10-18T16:20:00.002+03:00

ema rääkis mõni päev tagasi, et vanaema oli tal palunud, et ta ostaks talle tervise entsüklopeedia, mis tea kirjastuse alt hiljuti välja tuli. ema oli seda poes vaadanud ja see 700kroonine teatmik tundus talle selles mõttes mõttetu, et defineerivat lihtsalt haigusi ja kõik. näiteks, et mis on kaanide panemine.
mul meenus selle peale raamat "kolm meest paadis, koerast rääkimata", kus üks nendest vanameestest vaatas läbi mingi sarnase teatmeteose ja oli avastanud, et tal ei ole seal üles loetud haigustest vaid ühe sümptomeid (see oli housemaide´s knee). ja ma kujutasin juba ette, kuidas vanaema seda raamatut lugedes umbes samale järeldusele jõuab.
mõtlesin ise, et millest tal see soov või kust ta selle raamatu kohta kuulnud oli, kuni täna hommikul panin söögitegemise kõrvale teleka mängima, kust tuli just prillitoosi saade. saatejuhid esitasid mingi viktoriiniküsimuse, kus õigesti vastanute vahel vahel loositi välja seesama tervise entsüklopeedia. ja nii muuseas järgnes ka terve saatelõik sellest samast raamatust! kusjuures raamatust ei rääkinud mitte kirjastus, vaid üks arst, nii et seda reklaamlõiku esitati kui spetsialisti nõuannet, mitte reklaamijuttu. (just sellepoolest erines see ka sellest hommikutelevisiooni raamatututvustamise rubriigist, kus on vähemalt selgem, et raamatu tutvustaja on väljas kõige muu kõrval ka oma ärihuvide eest.)
aga mis oli selle arsti seos raamatuga? kas talle maksti? kui palju? ja isegi kui ei makstud, siis eks arst mõtles, et mis ma ikka midagi halba raamatu kohta ütles - kirjastus on ju suure töö ära teinud (loe: põmst brittide sama raamatu eesti keelde ümber pannud) ja televisioon tuleb ju kohale. ikka kiidan!
ja mis oli etv-l seos tea kirjastusega? tea andis auhinnaks raamatu ja nemad tegid vastutasuks saatelõigu? sellised praktikad käivad ju kokku mingite eraraadiojaamadega, kes kuulajamänge korraldavad, mitte avalik-õigusliku telega.
mind ärritab viimasel ajal kogu see vanainimeste lollitamine. sellest rääkis ka see saatelõik pealtnägijas, kus iru vanadekodu keskerakondlasest juhataja lasi edgariga padjapüürid enne valimisi käiku. seal ütles vanaproua õigesti, et see solvab teda, kui neid nõrgamõistuslikeks peetakse. (ja pange tähele, kuidas juhataja kogu teemat, ainult silmad maas, kommenteeris.)
lisaks ei saa ma aru, kuidas arstid nende reklaamimüüjate lõkse läbi ei näe. või ei tahagi nad näha, sest nad teenivad selle pealt. sellel teemal (ka sellest, kuidas reklaamiandjad arste ära kasutavad) on ketlin kirjutanud meditsiiniuudistes, aga kuna see leht on ainult arstidele, siis ma ei saa siin sellele loole linkida. igatahes üks neist arstidest, kes ärimeestega teadmata motiividel koostööd teeb, on rein raie, kes soovitab kosmodiski.

2009-10-09T12:34:00.002+03:00

äripäev sai täna 20aastaseks ja selleks puhuks valmis ajas tagasirändav ajaleht, peenema nimega multimeediaprojekt.
minu meelest on seal huvitav repliigi rubriik ehk videod varem äp-s töötanutega. nad ei räägi iseendast, vaid kogu eesti ajaloost. (ainult natuke tuleb kannatust varuda, kuni vidio end laeb.)
ajalehest saate ka näiteks teada, kes oli Valga autobaasi nr 9 direktor ja milline peaminister on öelnud, et teda peetakse maavaenulikuks trolliks, kes lehmi kividega loobib.

2009-10-08T16:00:00.002+03:00

Eesti valimismöllu sees on ehk värskendav vaadata Itaalia presidendi Silvio Berlusconi valimisklippi eelmisest aastast ja tõdeda, et mujal maailmas kasutatakse samu võtteid (propaganda on kohati räigemgi). See laul on mõeldud kodudes kaasa laulmiseks, refrään kõlab umbes nii: "President, me oleme sinuga. Oleme õnnelikud, et on olemas Silvio!". Super!

Nägin seda laulu filmis Videocracy, see on Rootsi-Itaalia päritolu režissööri dokumentaal sellest, kuidas Itaalia televisioon on presidendi käpa all muutunud seksistlik-propagandistlikuks meelelahutusmonstrumiks.

2009-10-03T12:32:00.005+03:00

transrasvad transrasvadeks, aga kõige kurvem on see, et nüüd teavad evelini lapse lasteaiakaaslased, ja võib-olla mõned teised lapsed ka, et jõuluvana pole olemas, vaid jõuludeks teevad hoopis vanemad kommipakke.

2009-10-02T13:46:00.001+03:00

no kes ei tahaks hommikuti nii motiveeriva laulu saatel tööle asuda.
natuke nagu nõukaaegne on, aga mis siis!

2009-10-01T12:44:00.003+03:00

Kui kevadel otsustas K-erakond raha säästmiseks Tallinna tänavad öösel pimedaks jätta, siis nüüd, enne valimisi, põlevad lambid linnarahva meeleheaks ka südapäeval. Pilt Juhkentali tänaval täna kell 12.

2009-09-10T11:19:00.000+03:00

Poisid-plikad, Eesti väärib parimat!

2009-09-07T20:14:00.002+03:00

Minu elus ei juhtu kuigi tihti midagi põnevat, aga kui juhtub, siis ikka hulgakaupa. Juuresolevalt pildilt on näha mitu põnevat sündmust, mida kohe kirjeldan. Samuti kirjeldan üht sündmust, mida näha ei ole, aga mis toimus täpselt samuti selle pildi tegemise ajal ja samas kohas.

Esiteks on paremal näha, et paar inimest turnivad redelitel. Nagu installeeritavalt sildilt lugedes eeldada võib, tuleb mu vastasmajja endise poe ruumidesse hambaravikabinet. Kui kinnisvaraarendus sama hooga jätkub, ei pea ma terve oma ülejäänud elu oma korterist rohkem kui 100 meetrit eemale minema. Minu majas tegutseb juuksur ja tätoveerimissalong, kõrvalmajades pandimaja (2 tk) ja nüüd ka hambaravi. Lisaks on tänavanurgal 24h avatud burksiputka ja sealt ümber nurga Ankru baar. Veidi eemal, aga samuti mitte rohkem kui 5 min jalutuskäigu kaugusel on veel üks burksiputka, alkopood, Selver ja kurat teab mis äriettevõtted veel.

Tagasi pildi juurde. Vasakul võime näha kaht väikest kutti. Sellelt pildilt pole näha, aga tegelikult nad kaklevad. Täitsa päriselt kaklevad. Tegelikult selle kakluse pärast ma rõdult tuppa fotoka järele tormasingi. Kui tagasi jõudsin avanes pilt, kus samaaegselt paigaldatakse hambaravikabineti valgusreklaami ja kaks poissi tülitsevad, kusjuures see suurem poiss sihtis parasjagu väiksemat poissi mingi relvataolise esemega. Lõpuks tulistas kah, aga väiksem poiss tegi selle peale ainult "haha", millest ma järeldasin, et tegemist oli mingi õhupüstoli või muu suhteliselt ohutu vidinaga. Inetu tegu sellegipoolest. Õnneks tuli õige pea üks vanadaam poiste tüli lahendama.

Kolmas sündmus, mida pildilt näha pole, toimus samal ajal mu pea kohal ning see kõlas umbes nii, nagu keegi üritaks mu rõdule sisse murda. Läbi katuse. Olgu ära märgitud, et ma elan viimasel korrusel.

2009-08-27T16:24:00.001+03:00

Priit, ära nüüd pahanda, aga see oli päris naljakas. Priit rääkis mulle, et ta nägi unes, et ta oli autos koos _____-ga. Ja siis Priit ütles talle _____-sõna. See oli päris piinlik.
Suure ringi küsimus: mis sõna kellele Priit ütles? Vastus on päris loogiline, muide.

2009-08-24T23:53:00.004+03:00

Selle suve tsitaat:
"I am ready... Are You ready? Let's go!"

- Usain Bolt
(hetk enne 100 m jooksu maailmarekordi püstitamist)

2009-08-15T11:39:00.003+03:00

Valik perekonnateemalist rahvatarkust:

Aasta ja laps, see naise taks
Jumala ilma ja lapse perset ei või uskuda
Hea laps oksendab, paha laps pasandab
Üks laps peab naisel olema, kaks tükki võivad olla ja rohkem ei tohi olla
Mis vanemad teevad, seda lapsed näevad
Vanatüdrukutel sünnivad lapsed ikki pühast vaimust ja porikärpsest
Kes vaeselapsele v- näitab (wtf?)
Tütarlapse väärtus: 16-aastane — kuld, 20-aastane — hõbe, 25-aastane — vask
See mees on tattnina, kel esimene laps tüdar
Kusi kuivab, pask paraneb, lapsest saab laps jälle

2009-07-31T16:08:00.003+03:00

Vahel tuleb ajalehte päris põnevaid paljastusi ELUST ENESEST! Näiteks see:

From: T**u K*****n [mailto:t**u.k*****n@gmail.com]
Sent: Thursday, July 30, 2009 7:15 PM
Subject: FW: FIE T***a K*****n

Tere!
psühhiaatriahaiglasse pannakse inimesi, kes teavad liiga palju Eesti elust.Tallinna kiirabihaiglas pannakse gaasimask, kui hetkel ei ole raha pangakontol, näiteks honorar ajakirjanikel, kirjanikel.rootsis e****n L***u õde töötab politseinikuna ja ta organiseerib eestlastele gaasimaske noortele emadele drottingholmi piirkonnas 2005. aastal Drottningholmi elanikud aitasid kaasa, KES IGANES.
Parimaga, T***a K*****n
6*****8

Nii et kui teil pangakontol honorari pole, siis paneb kiirabi teile gaasimaski!

Isikuandmed peitsin mina ära, aga saatja eesnimi oli erinev kirjas olnud eesnimest.

2009-07-17T13:32:00.001+03:00

Loen sellekuisest UTst, et sotsiaal- ja haridusteaduskond ühinevad. Huvitav, kas meie instituuti lisandub kunagi meediaõpetaja eriala.

2009-07-11T12:17:00.001+03:00

Täna hommikul avastasin, et mingi mees on ajalehte minu mõtted kirja pannud.

2009-07-08T02:37:00.005+03:00

Panen kirja mõned kommentaarid ja tähelepanekud eelmisel nädalavahetusel toimunud Laulu- ja tantsupeo kohta. (Ei taha neid kuskile mujale ka kommentaariks postitada.)
1. Osalesin vaataja-kuulajana nii tantsupeo etendusel kui ka mõlemal laulupeo kontserdil ja olen hinges väga rahul - need olid viit ootamisaastat väärt.
2. Tantsupeo etendus "Meri" oli rabavalt kaunis ja mõjuv. Nägin tantsupidu kohapealt esmakordselt ja ma ei saa aru, miks ma varem pole seda nii kõrgelt hinnanud.
3. Pühapäevane laulupidu oli minu arvates tõeline ühiselt hingamine. Ma pole kunagi varem näinud korraga nii suurt inimeste hulka (vähemalt ei mäleta seda). Inimesed paistsid valdavalt väga õnnelikud ja nende muremõtted olid ilmselgelt koju jäänud. Tekkis vaid kahtlus, kas lauluväljak pole veidi kitsaks jäänud.
4. Laulupeo laupäevase kontserdi rikkus minu jaoks ilm, kuna ma polnud piisavalt ettenägelikult valmistunud. Kontsert ise meeldis, kuigi lahkusime veidi enne lõppu.
5. Üks minu meelest õigustatud tõsine kriitikanool käib rongkäigu venimise kohta. Üritus oli kehvasti ja asjatundmatult planeeritud. Tundub, et lihtsa algtaseme matemaatika tundmisest jäi korraldajatel vajaka. Kahjuks varjutas rongkäigu venimine osaliselt ka laulupeo I kontserdi.
6. Kriitika laulupeo kava elitaarsuse või keerulisuse kohta ei ole minu meelest kuidagi põhjendatud. See on ju tavaks saanud, et esimesel päeval pannakse rõhk kõige meisterlikemale kooridele ning ka meisterlikkust nõudvatele muusikapaladele. Laulupidu on muuhulgas ka koorilaulu kui sellise maailma tippüritus ja minu jaoks muudaks vaid rahvalike laulude esitamine laulupeo olemust kardinaalselt. Kõikidele lugudele ei peagi saama kaasa laulda, seda enam, et rahvalikumad viisid ja lõbusam meeleolu käib traditsiooniliselt kaasas II kontserdiga.
7. Üleüldse on minu meelest nn päris laulupeole liialt mõju avaldanud eelmise aasta öölaulupidu. See tingis ilmselt osa rahva teistsugused ootused - paljudele ei meeldinud näiteks kooriliikide eraldi esinemine, oodati just nimelt ühendkoore, samamoodi juba eelpool mainitud kooslaulmisega. Laulupidu ei ole ju tegelikult sama, mis oli Eestimaa lLaul, Tudengite Öölaulupidu või Märkamisaeg. Kooslaulmise jaoks on omad üritused ja kindlad laulud laulupeol.
8. Kirjutatut arvesse võttes on samas ülioluline, mis toimus pühapäeva õhtul kontserti viimasel tunnil. Publiku ja kooride ühine laul, ühised lainetused, iseenesest tekkivad juubeldused - see on laulu- ja tantsupeo jaoks ehk isegi kõige olulisem. Tegemist on ju üldrahvaliku identiteedi taasloomise üritusega. See kinnitab meile, et eestlaste ühisosa ei ole kuhugi kadunud, et oleme endiselt väike aga vaimult ja kultuurilt suur rahvas.
9. Lõppu veel paar kriitikanoolt. Laine Jänese esinemine iseenesest ei olnud vale nagu ka tema poolt juhitud "Eesti Lipp". Küll aga paistis Jänese etteastest läbi ettevalmistamatus ja kooskõlastamatus. Ilmselt oli see selline pooleldi plaanitud asi, millesse suhtuti ka korraldajate hulgas erinevalt. See tähendabki, et Jänes ei olnud oma etteastet lõpuni läbi mõelnud ja ette valmistada saanud. 100 000 inimese ees ei ole eriti lihtne kõnet pidada - tulnuks teha paremini või tegemata jätta.
10. Viimaks tuleks kritiseerida kommunikatsioonipoolt. Laulupeo kommunikeerimises välismaalastele on ikka suuri puudujääke. Sellest oleks võimalik kujundada Eestile vääriline märk, selle sisu ja tähendust on võimalik ka välismaal mõistetavaks ja hinnatavaks teha. Praegu tundub mulle, et sellega ei tegeletud seekord peaaegu üldse. Samamoodi tuleb tegeleda laulupeo traditsiooni tutvustamisega noortele, kes peavadki laulupidu pigem taasiseseisvumisega seotuks, mõistmata, et Laulupidu mängis üliolulist rolli juba meie rahvuse kujunemise jaoks. Õnneks saame viie aasta jooksul olukorda parandada.

2009-07-03T23:53:00.000+03:00

Laulupeol kohtume!

2009-06-27T11:46:00.003+03:00

Kui mul oleks twitter, siis ma twiterdaksin (või säutsutaksin vms), aga mul ei ole ja nii ma kirjutangi hoopis siia: olen juba nädal aega uue emakeelse Luhmanni omanik. Maakeeli ei tundugi nii arusaamatult hull tekst. Soovitan.

2009-06-21T12:47:00.003+03:00

lugesin hiljuti kuskilt meediakriitilisest artiklist, et ajakirjanik peab oma allikale olema võrdväärne vestluspartner ja mõtlesin, kui paljudel kordadel mina seda ei ole olnud. esiteks pole mul vastava valdkonna haridust, teiseks pole mul vastavas valdkonnas tegutsemise kogemust. ja ma tõesti ei tea, mida peavad tegema need ajakirjanikud, kellel tuleb kirjutada n pluss üks teemadel. ja neil on haridus või kogemus neist võib-olla vaid selles ühes valdkonnas, kui selleski.
eksivad need, kes tõsimeelselt arvavad, et ajakirjanikel on sellest jumala savi, et neil need teadmised-kogemused väga väiksed on. ma kujutan ette, kuidas osa lugejaid võib arvata, et ajakirjanik endale igal hommikul ütleb: "las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi" ning hakkab rõõmsal meelel jälle mingit lambist võetud teemat sepitsema. ma muidugi ei tea, kui suur osa meediatarbijaid nii mõtleb, sest nad pole ju mingi homogeenne mass. nagu seda pole ka ajakirjanikud, sest ka ajakirjanike seas on kindlasti neid, kes ka tegelikult seda karavani metafoori ühel või teisel moel endale kordavad.
enda kohta (ja oma kolleegide kohta, keda lähemalt tunnen) võin öelda, et mina küll põen, kui ma mingist infost täpselt aru ei saa ja pean üle küsima (või siis seda üle küsida ei julge) või siis ei saa esialgu üldse aru, et ma olen mingit asja valesti mõistnud.
toon ühe näite. tegelesin ühel päeval hoopis mingi muu teemaga, kui toimetaja äkki minu juurde astus ja ütles, et on vaja üks läti teemaline artikkel onlaini ära tõlkida. püüdsin end kiirelt ümber lülitada ja loo kiirelt ära tõlkida. see "kiirelt" tähendas tegelikult umbes 45 minutit, mille jooksul pidin ka asjatundlikemalt kolleegidelt mõne sõna tõlkimisel abi paluma. nii, uudis sai siis üles pandud ja kui ma hiljem sellele pilgu peale viskasin, oli see kogunud neli kommentaari. kõik lolli ajakirjanikku kiruvad.
nimelt oli artikli kõneisik šoti kuningliku panga arenevate või kasvavate turgude osakonna juht. ma ei tea, miks, aga tõlkisin "emerging markets" kerkivateks turgudeks. praegu saan aru küll, et see tõlge on täiesti naeruväärne, sel hetkel tundus täiesti okei. mõte on ju enamvähem sama kui arenemisel või kasvamisel.
jep, aga kommentaatorid pööritasid muidugi blondiinist lapsajakirjaniku peale silmi ja kirjutasid midagi sellist, et kahju küll, et artikleid tõlgib tänapäeval google translate (kusjuures ma ei kasutanud seda üldse, võib-olla oleks siis pidanud :)). ja mul oli eesti keeli s...ks piinlik küll. aga noh, nüüd siis on elu lõpuni meeles, kuidas seda õigesti tõlgitakse.
kusjuures tasub mainida, et artikli põhipoint oli muidugi täiesti muu kui see, millise osakonna juht lätist rääkis. aga kommijad oskasid just selle sealt välja noppida. (tegelikult eks ma isegi oleks sellise tähenärijana käitunud.)
teiseks tuleb tõdeda ajakirjanikutöö paratamatust, et sinu tehtud väikseimgi viga on kogu maailmale näha. olen kuulnud lugusid, kuidas riigiametites numbrid klapitama pannakse, kuigi need tegelikult ei klapi. olen lugenud tõlkebüroode tekste, mis kõlavad eesti keeli täiesti naeruväärselt. aga need vead jäävad vaid väikese ringkonna teada.
kolmandaks pean end lohutama pulleka tõdemusega vist tema esimeses loengus, et ajakirjanikud teevad ja jäävadki tegema vigu, ka tema teeb neid endiselt.
ja omalt poolt lisan - kui ei ole just tegemist faktiga nagu näiteks inimese nimi või SKP number (mille kokkuarvutamisel võivad tegelikult ka ametnikud olla midagi susserdanud), siis ühe jaoks vale väide on teise jaoks tõde. eriti siis, kui tegemist on loo kahe osapoolega.

paar päeva tagasi sain tegelikult aru, et vahel võiks tõesti n-ö karavaniga edasi liikuda, sest neid tähenärijad ja isehakan´d pedagoogid on sageli täiesti hullumeelsed.
nimelt lugesin üht paari aasta tagust ekspressi uudist aegadest, mil isamaaliit esmakordselt võimule tuli, aga parteikassa tühi oli. arhiivimaterjalide põhjal jutustas ekspress loo, kuidas isamaalased firmadelt raha küsimas käisid ja siis selle kallites restodes jm laiaks lõid. muuhulgas oli märgitud: "Aastavahetuse seisuga on Isamaal vara õige kasinalt: 15 riiulit ja 9 kirjutuslauda. 11 kirjutusmasinat ja 2 arvutit. Sõiduauto VAZ 2102, tolmuimeja Philips, kaks madratsit ja veel üht-teist. Sularahas ja pangas on kokku 2721 krooni."
artikli 20 esimest kommentaari kas kiitsid või laitsid isamaad, ütlesid, et ka teiste erakondade kohta tuleks kirjutada selliseid artikleid (kuid nende kohta puuduvat sellised arhiivimaterjalid) jne. ja viimane, 21. kommentaar kõlas nii: "Mind häirib see, et ajakirjanik vöi siis isik, kes kontrollib artikkli ennem trükkisaatmist kumbki ei tunne autode keretüüpe. Pikap ziguli ei saa olla 2102. 2102 on universaal. Ajakirjanikud vöiksid endile ka selgeks teha, mis on vahet pikapil, universaalil, sedaanil, luukpäral, laugpäral, furgoonil, mahtuniversaalil, rotsteril, kupeel, kabrioletil , jne. Ei ole vast keeruline korra mönest entsükloüpeediast vaadata seda, kasvöi ENEKE'sest, kus on pildid ka juures ja puha. Pikap ütleb peaaego oma nimega juba: "Pick up" s.t. ülesse vötma ehk llihtne kauba käsitlus, seega kastiauto. Pikap on kastiga söiduauto. Universaal on pika kereehitusega ning löpeb taga 5. uksega. Kaubaruum jääb salongiga kokku."
vot siis. et isegi selleaastase bonnieri preemia laureaat on ju kommijate meelest ikka jumala loll. rääkimata sellest, et meiegi väljaande vanu kalu on korduvalt lapsajakirjanikeks tituleeritud.
***
aga muidu soovitan vaadata filmi "state of play". kui ameerikalik heroilisus ja osaliselt stereotüüpsete ajakirjanike kujutamine välja jätta, oli päris hea film. üks ajakirjanik ütles hiljuti ühel üritusel selle filmi kohta, et seal näidatakse kujukalt, kui kallis ja reeglina kahjumlik on uuriva ajakirjanduse tegemine. minu meelest oli seal muudki äratundmisrõõmu.

2009-06-18T16:32:00.002+03:00

Mina, autoomanik ja muidu suht korralik kodanik, ei saa aru sellest riigist, kus ma elan.

1. kütuseaktsiisi tõus - vaesel ajal selline otsus? (rääkimata käibemaksu tõusust)

mõned näited, mida rahvas arvab (ehk kommentaarid PM Online´st):
Kummuli : Tehke sellele riigile restart
valimistel : näeme!!Edu praeguseks!
aitäh vereimejatele : Õige pea soovime ise suure Venemaa rüppe tagasi.

2. bensiinijaamad tõstavad hindu alati samal päeval (okei, kabanossila näitab päev varem eeskuju)
mida rahvas arvab?
Varsti : ...on eestlased Punases Raamatus...
Välisriigi kodanik : Aga ei, tegemist ei ole kartelliga, kus te sellega!
Jack : WTF??? tuleb vist hakata ise kütust tootma koduste vahenditega varsti :)

Mida teha?

2009-06-18T12:56:00.002+03:00

Mis toimub meie väikeses vabariigis? Mida peaks tänase Eesti kohta arvama, kui järelduste tegemiseks võtta ette tänase Postimehe ja Eesti Päevalehe arvamusküljed?

Olukord meie poliitikas on lootusetu, mil olulist kasu ei annaks erakorralised valimised ega muu. Üksikud sähvatused ei mõjuta poliitikat üldisemalt, samal ajal kui endiselt ruulivad individualism ja rahvuslus. Legitiimsuse kriis tähendab, et poliitikas on heitunud üha enam ka varasemalt arengutest huvitunud aktiivseid inimesi. Poliitikud aga seda ei mõista ning kipuvad võimu juurde omakasu eesmärgil.

Eesti kohus on sillutanud tee minevikus avaldatud tekstide muutmiseks, kui selleks täna mingisugune põhjus leitakse või kui tekstid enam kellelegi ei meeldi. Eesti seaduseandja on võtnud vastu regulatsioonid, mis lubavad tuua sõjaväe väikese vaevaga oma rahva vastu, samal ajal kui riigi kohta „valeandmete” esitamise eest pannakse kinnimajja nagu ka viib sinna meeleavaldamine välismaalaste poolt.

Inimesed lasevad eelneva tõttu Eestist jalga. Väljaränne on viimastel aastatel olnud suur ja kasvav, eriti just noorte hulgas, kes otsivad välismaalt mõistmist ja sotsiaalset turvalisust. Paljud lähevad, et mitte kunagi enam tagasi tulla, samal ajal kui me ei võta midagi ette, et tendentsi muuta.

Tagatipuks on Eesti juba aastasadu neetud maa, kus isegi eestlastest naised ja mehed ei oska omavahel läbi saada.

Kas on juhus, et eelpool toodud mõtted avaldatakse korraga nii suurelt ja küllaltki täpse sõnastusega? Tõsised teemaarendused räägivad ju paljuski samal teemal. Järeldused muutuvad veelgi süngemaks, kui siia lisada ka varasematel päevadel/nädalatel/kuudel kuuldu ja nähtu. Lugudele antud netikommentaaridest rääkimata.

2009-06-16T00:35:00.002+03:00

Noh, karulihasööjad! Pulleka viimane tekst on lihtsalt nii uhke, et sellest siia kirjutamisega ei saa hommikuni oodata. Tegelikult on ju suur osa suurepärasest artiklist sulatõsi ja Pulleka ained püsivad tänaseni hästi meeles, nendest on olnud ka keskmisest rohkem kasu. Aga hästi püsivad meeles ka äärmiselt harjumatu vara tõusmine, mõne kursaõe (tegelikult teenimatud) pisarad ja palju muudki... Pagan küll, kas keegi teab, kust seda Ilmateate süllabuse teksti saaks lugeda?

2009-06-15T15:16:00.002+03:00

Kas olete selleaastast sotsiaalteaduskonda tutvustavat videot juba näinud?
Starring: Toomla, Lauristin, Jaanus Harro jt

2009-06-15T13:14:00.011+03:00

Kui meedias käis kära kuldsõduri ümber, kirjutas PR, kuidas tema seda kunstiprojekti eksponeeriks:

pakuksin välja ühe võimaliku versiooni, millisena mina hea meelega kuldsõdurit vaadata tahaksin. Nagu juuresolevalt pildilt näha, koguksin ma kokku kõik avalikud tekstid, mis kullast mehe viimine Tõnismäele sünnitas. Seejärel teeksin kuju ümber kaarja seina, just niisuure, et kõik ajuvabad kommid ja targemad artiklid väljaprindituna ära mahuksid. Seinte sisse integreeriksin ka monitorid, milles ühes ketraksid TV3 ja teises Kanal 2 kajastused.

Tänases EPLis kirjutab Johannes Saar, et ka Kaasaegse Kunsti Keskus on seda meediamaterjali kogunud ja et järgmisel Veneetsia biennaalil võiks selle põhjal (osaliselt) demonstreerida Eesti avlaiku ruumi pätistumist. Siit tekkis mul kohe mõte, et meie PRil on ju selleks kohe idee ja projekt välja pakkuda. PR, löö nendega kampa - äkki oled sina meie järgmine mees Veneetsias!

Huvitav on ka see, et Saare sõnul saadab kuldsõdurit Veneetsias superedu. Tore kuulda.

2009-06-12T11:34:00.002+03:00

Õhtuleht kirjutas, et Luisa Värk lõpetas ülikooli.
Kuigi ma enamasti saastauudistel ei kliki, tekkis minus huvi, et mis haridusega nüüd tuntud lauljatar ja tähtsa poliitikamehe teinepool kiidelda saab. Õhtuleht ja tibiportaal Buduaar, millele uudis viitas, ei vedanud taas alt - ei sõnagi lõpetatud erialast või ülikoolist, see ei olegi ju tegelikult tähtis. Tähtis on ju hoopis, mis tunne on.
Ma kujutan ette, et tibin-reporterid võibolla isegi tõesti arvavad, et ülikooliharidus ongi nagu keskkool, et kõik õpivad sama asja ja sama õppekava alusel.

2009-06-09T19:52:00.002+03:00

Tänavused bakalaureusetööd (ja üks magistritöö), millega kindlasti tutvuda tahan:

Eesti automüüjate turunduskommunikatsioon enne ja pärast majanduslanguse algust Eestis
Psüühiliste kriisireaktsioonide ilmnemine meediakajastuses kolme traumaatilise sündmuse näitel: Pala, Kurkse, Ussisoo
Aprillirahutuste kajastamise võimalikud psüühilised reaktsioonid ja mõjud ajakirjanikele
Fotode ja pildiallkirjade tõlgendamine suhtlusportaali Orkut.com näitel
Sooliste stereotüüpide tajumine internetisuhtluses World of Warcrafti näitel
Eesti noorte väärtushinnagud aastatel 2002-2008 uurimuse Mina.Maailm.Meedia andmete põhjal
Teismeliste tüdrukute virtuaalse identiteedi konstrueerimine ja eneseväljendus blogides
Aivar Otsalti representatsioon online-meedias seoses Kalle Kolgi kaasusega
Eelteismeliste tütarlaste virtuaalse identiteedi konstrueerimine portaalis rate.ee
Ajakiri Motomaania ja tema lugeja
Varateismeliste meediapädevus Eestis artiklite kriitilise lugemise näitel
Noorte ajaveetmispraktikad Viru Keskuses
Infosõda -- Eesti kogemus ja valmisolek

2009-06-08T02:31:00.002+03:00

Mõtted valimisööl, kui tulemused veel 100% kindlad ei ole:
- Indrek Tarandist sai tõeline must hobune, kellele antud 102509 häält varjavad 25,8% valijate erakondlikud eelistused ja seega takistavad valimistulemuste põhjal laiemaid järeldusi tegemast.
- Loodetavasti Tarand mõistab talle antud mantaadi olulisust ja saab aru, kuivõrd määravad on tema järgmised sammud ja otsused.
- Kui tulnuks valida ainult erakondade vahel, oleks suur osa Tarandi valijatest andnud hääle ilmselt IRL-le ja suur osa sotsidele. Kõige suurem osa oleks jätnud valima minemata või sedeli rikkunud. Tundub nii.
- Valimisaktiivsus oli üllatavalt kõrge, eriti Tallinnas, Harjumaal, Ida-Virumaal. K-erakond suutis selgelt oma valijad kõige paremini mobiliseerida, ilmselt oli venekeelsete kodanike valimisaktiivsus võrreldes eestlastega märksa suurem (huvitav, kas nad ka aru said, kuhu nad saadikuid valisid).
- Tõestuse sai, et keskmine hääl Eestis on pikemalt läbi mõtlemata.
- Negatiivne ja ebaeetiline kampaania, konkreetsete valimistega mitteseotud lubadused, populism (nt strateegiliselt ajastatud tänavate remont) jms toovad Eestis edu.
- Tagasihoidlik ja silmatorkamatu kampaania (nagu rohelistel) uusi valijaid ei too, vanu peletab eemale.
- E-valimistega oleme õigel teel, vaja oleks neid vaid veel reguleerida.
- ETV Valimisstuudiolt oleksin oodanud põnevamat ja interaktiivsemat kajastust.
- VVK töö oli seekord kehvasti planeeritud. Häbilugu, et esialgu valeandmed sellisel kujul meediasse jõudsid.
- Minu antud häälel oli taas suur kaal – alati tuleb valimas käia.
- Olen H-kanile ühe hea veini võlgu – tema ennustus, et sotsid saavad 30-35 tuhat häält oli täpne. Tunnustus!

Eks mõtteid ole ja tule veel. Tähelepanekud intrigeerivast valimistsirkusest on kommentaarides igati teretulnud.

2009-06-01T10:33:00.002+03:00

Eesti Päevaleht proovib nüüd sellist moodust, millega paberlehe lugejatele antakse eelis online'i ees. Kogu lugu näeb ainult paberlehes. Mis te sellisest süsteemist arvate?

2009-05-31T17:48:00.002+03:00

Veel europarlamendivalimistest.

Mis on Igor Gräzinil ühist Silvio Berlusconiga? Aga Suurbritannia paremäärmusliku erakonnaga? Või valgenahalise heteroseksuaalse hollandi poliitikuga, kellel on hea töökoht ja kallis auto?

See.

2009-05-30T18:30:00.000+03:00

Keskerakonna europarlamendi valimiskampaania on üheselt mõistetav. Leidsin postkastist Savisaare allkirjaga propagandatrükise, milles räägitakse kõigest muust kui europarlamendist. Peamiselt siiski sellest, et K-erakonna poolt tuleb kõikidel valimistel hääletada protestiks Ansipi vastu. Sama räägib Savisaar oma videoklippides ja tema käsilased teledebattides. Lasnamäel pandi majade ustele Reformierakonna propagandat keelavad punased sildid, üle Eesti saavad vanainimesed kommi ja õhupalle, kui hääletavad kampaaniatelgis elektrooniliselt K-erakonna poolt. Ei mingisugust positiivset programmi, ainult räpaste võtete kasutamine.

On üheselt mõistetav: Keskerakond enam isegi ei proovi püüda mõtlemisvõimeliste eesti rahvusest kodanike hääli.

2009-05-29T18:41:00.001+03:00

2009-05-28T09:22:00.000+03:00

2009-05-23T10:44:00.000+03:00

Veel üks äriline idee, seekord internetiväljaannetele. Mida rohkem ma internetikommentaaride peale mõtlen, seda enam tundub mulle, et Delfi ja Postimees lasevad tühja joosta suurel potentsiaalil. Internetikommentaarid tuleks muuta tasuliseks.

Kommenteerimise võiks arendada tänastes populaarsetes keskkondades selliseks, et uudiste ja lugude kommenteerimine maksaks mingi väikese raha, näiteks üks kommentaar postimees.ee-s 15 senti. Kuu lõpuks loetaks nt ühelt netiühenduselt tulnud kommentaarid kokku ja lisataks kogunenud summa internetiühenduse arvele, võib mõelda ka mingeid m-lahendusi vms. Selline muudatus annaks mitmeid positiivseid tulemusi:
1) Kommenteerijad teadvustaksid, et iga üherealine sõimukomm läheb neile mingi raha maksma ja nii väheneks roppude (võidakse kustutada) ja sisutühjade kommentaaride arv
2) Kuigi kaaskommenteerijatele jääksid kommijad endiselt anonüümseks, kaoks tänane totaalne anonüümne suhtumine
3) Meediaettevõtted saaksid olulist lisaraha

Üks võimalus on ka, et paralleelselt tänase kommenteerimisvõimalusega rakendataks tasuline kommenteerimine mingi kindla raha eest. Sellised kommentaarid võiksid olla veebis rohkem esile tõstetud, loo juures rõhutatud ja väärtustatud.

Alustada võiks minu meelest sellise muudatusega kohe ja esmalt katsetada näiteks arvamuslugudega, kus kommentaari hind võiks olla suurema asjalikkuse saavutamiseks ka näiteks 1 kroon kommentaarilt.

2009-05-22T11:14:00.002+03:00

Pakun elluviimiseks tasuta äriidee! Nüüd kui kinnisvaramaaklerid on kõik töö kaotanud samamoodi nagu kümned tuhanded teised inimesed üle Eesti, pakun välja, et hinda võiksid tõusta tööjõumaaklerid.

Tööjõumaakler võiks olla inimene, kelle poole saaksid pöörduda tööotsijad (nagu kinnisvara puhul korteriotsijad), kes räägiksid, millised on nende soovid töökoha osas ja mis nad ise väärt on. Tööjõumaakler sõlmiks kliendiga lepingu ja asuks seepeale talle aktiivselt tööd otsima. Suurema osa tasust saaks vahendaja alles siis, kui inimesele on soovitav töö leitud, võib-olla ka näiteks pärast kolme kuu möödumist uuel kohal.

Ma arvan, et see oleks kasulik, kui personaliotsingu firmade ja online cv teenuste kõrval oleksid turul ka sellist personaalset teenust pakkuvad osapooled. Ilmselt nõustuks suur osa tänastest tööotsijatest maksma üsna suurt hinda teadmise eest, et ka keegi teine neile rakendust leida püüab, eriti kui otsingud ka lõpuks vilja kannavad.

Sellisel maakleriteenusel oleks arenguvõimalusi ka pärast majanduskriisi möödumist, kuna siis oleks lihtne teenust laiendada ja pakkuda oma teeneid ka töökohapakkujatele.
Kui selline teenus aga juba turul olemas on, siis vabandan ja tänan tähelepanu eest...

2009-05-21T16:11:00.005+03:00

Valitsus ongi lagunenud ja varasemad ennustused võimuliidu kukkumise kohta pidasid enam-vähem paika. Tõsi - valitsuskoalitsioon püsis ametlikult küll paar kuud kauem kui Taagepera-Shugarti valem ennustas.

Valusate eelarvekärbete valguses tundub koalitsiooni lagunemine üsna loogiline. Parteidele jõudis kohale, et riigijuhtimine muutub iga päevaga keerulisemaks, majanduse olukord viletsamaks ja puhta nahaga sellest supist välja tulla pole võimalik. Nagu Ansip täna ütles, siis valusate otsuste tegijatele ei plaksuta mitte keegi. Seega (nüüdseks juba endise) kolmikliidu erakonnad said aru, et valijaid juurde võita pole valitsuses olles enam võimalik, samuti on tõenäoline osade valijate kaotamine. Järelikult tuli hakata mõtlema otseselt oma enda erakonna tuumiktoetajate hoidmisele (siinjuures on olulised nii truud valijad, erakondade enda liikmed kui ka suured rahalised toetajad). Nii reform kui ka põhimõttelistes küsimustes neile vastanduv SDE said aru, et valusate kärbetega ei tohi tekitada olukorda, kus kaotaksid kõik midagi tähtsat – sest nii on oht, et kaotatakse ka osade pikaajaliste toetajate tugi. Arvan, et nüüdsete ja edaspidiste kärbetega hakkavad kõige rohkem kannatama need inimesed, kes pole paremerakondade* tuumiktoetajate hulgas, samal ajal kui reformi toetajaid säästetakse.

Siit siis ka tüli. Pole selge, kes esimesena võtteid karmistas, kuid üsna tõenäoline on, et ideele koalitsioon lõhki ajada tuli esimesena ikkagi reformierakond ja selle eesotsas olevad niiditõmbajad-ideoloogid. Sotsid said samas aru, et parem on olla valitsusest välja visatud, kui edasi vinduda, oma tuumiktoetajatele valusate otsuste tegemises kaasa lüüa ja praeguseks teenitud hea positsioon sedasi maha mängida.

Seega võib olla, et valitsuskriisist on kõige rohkem kasu sotsiaaldemokraatidele, kes näitasid end asjalikena ja säilitasid näo. Mingi kasu on ka reformaritele – nüüd saab hakata suurte takistusteta otsuste tegemisel eelistama „omi” ja nii tagada rikkamate valijate toetuse). IRL ilmselt pigem kaotas kui võitis, sest nende kui „aatemeeste” imago võib edaspidi tõsiselt kannatama hakata, samuti on IRLil põhjust tunda end ebakindlalt, kuna reform demonstreeris, et nende sõna on see, mis maksab.

Niisiis on kriisi põhjused loogilised ja seotud erakondade tuumiktoetajate ringi hoidmisega. Kriisi põhjustajateks ei ole ilmselt otseselt Ansip, Lang ega teised ministrid, vaid keegi niiditõmbaja Kristen Michal ja tema kolleegid, kes jälgivad igapäevaselt erakondade toetusprotsente, mõtlevad välja poliitilisi skeeme ja ideoloogilist plära, mida valijatele müüa. Miks muidu seletada, et just kriisis on reformi tähtsaimaks kõneisikuks saanud riigikogu valimistel mingi 900 häält kogunud (kuid rahvaesindaja kohast loobunud) Michal, kes osaleb kõigil olulistel nõupidamistel ja pärast muigel suul kommentaare jagab.

* - ka rahvaliitlased on ju parempoolsed, kuigi mitte liberaalid

2009-05-20T00:25:00.000+03:00

Saksakeele tasemetööks õppides leidsin õpiku grammatikaosast hoopistükkis luuleteksti. Kena lembeluule…

Er liebt sie… Sie liebt ihn.
Er hilft ihr… Sie hilft ihm.
Er sitzt neben ihr… Sie sitzt neben ihm.
Er spricht mit ihr… Sie spricht mit ihm.

Sie lieben sich. Sie lieben einander.
Sie helfen sich. Sie helfen einander.
Sie sitzen nebeneinander.
Sie sprechen miteinander.

2009-05-16T16:20:00.003+03:00

Kuldsõduri projekt on endiselt saladus – mis ikkagi lõpuks sellest kokku luuakse ja vaatamiseks üles pannakse?

Meediahuvilisena oleksin põnevil, kui projektis kasutataks ära kogu seda tekstide möllu, mis artiklites ja internetikommentaarides päev päeva järel meieni jõuab. Materjali on väga palju, kuldsõduri teemalised lood saavad netis tohutult kommentaare.

Jätkuks H-kani eelmisele tähelepanekule kommentaaride ajuvabaduse teemal, pakuksin välja ühe võimaliku versiooni, millisena mina hea meelega kuldsõdurit vaadata tahaksin. Nagu juuresolevalt pildilt näha, koguksin ma kokku kõik avalikud tekstid, mis kullast mehe viimine Tõnismäele sünnitas. Seejärel teeksin kuju ümber kaarja seina, just niisuure, et kõik ajuvabad kommid ja targemad artiklid väljaprindituna ära mahuksid. Seinte sisse integreeriksin ka monitorid, milles ühes ketraksid TV3 ja teises Kanal 2 kajastused. Las siis kõik uudishimulikud vaatavad, kui palju on inimesed vaeva näinud, et diskuteerida, asja sensatsiooniliseks puhuda ja mõttetuid ridu kommentaaridena kirja panna. Kõige keskel trooniks see kergkaalus võltskullast kuju.

2009-05-15T18:36:00.003+03:00

Õppelaenudega on üks suur jama! Kui riik ja pangad käsikäes õppelaenu hakkasid andma, siis oli see mõeldud, et tudengid saaksid õppida ega peaks äraelamiseks tööl käima. Eriti need, kes stipendiumi ei saanud. Et õppelaen atraktiivsemaks teha, seoti sellega hulk soodustusi ja võimalusi, tudengid läksidki õnge. Paljus ka seetõttu, et muid variante riik lihtsalt ei võimaldanud.

2007. aasta Riigikogu valimiste eel pöörasin seoses tööga erakondade kõrgharidust puudutavatele lubadustele suurt tähelepanu. Mäletan, kuidas arutasime toimetuses, üliõpilastele lubatu põhjal oleks tudengeile katastroof, kui võimule tuleks reformierakond. Kõik ülejäänud erakonnad pakkusid erinevaid lahendusi, kuidas üliõpilaste olukorda parandada – rahvaliidul oli tudengipalga idee, midagi sarnast pakkus välja ka SDE, ka teised olid seisukohal, et vaid õppelaenust ei piisa ja toetuste süsteem tuleb põhjalikult muuta. Vaid reformierakond korrutas mantrana, et nende lahendus on suurenev õppelaen, mis kataks kõik tudengite vajadused ja motiveeriks hiljem ka tööle hakkama.

Tänavu ülikooli astuva noore majanduslikud väljavaated on nigelad. Toetused on sealsamas, kus viis aastat tagasi – 800+400 krooni, kui tulemused on piisavalt head. Õppelaenu tingimused on aga märksa kehvemad. Kuigi laenu ülempiir tõuseb vahelduva eduga, on reformi juhitud koalitsiooni sammud muutnud õppelaenu ebaatraktiivseks – varsti enam ei kustutata õppelaenu riigitööle asujatel, ega ka noortel vanematel, lisaks kaovad tulumaksusoodustused intressidele. Palun väga, siduge ennast aga pangaorjusega ja saage juba enne tööinimeseks saamist võlad kaela, muudest toetustest võite ainult unistada.

Praegu tundub mulle, et mõistlik inimene enam õppelaenu võtta ei tohiks. Milleks see? Parem on kohe ülikooli kõrvalt tööle minna, laenusid saab tulevikus enamvähem samadel tingimustel teisigi. Küll jääb töötavatel tudengitel elamata üliõpilaselu, kannatab nende tervis ja saadav haridus. Kõik see tundub risti-vastupidine eile Riigikogus toimunud IA aruande diskussiooniga, kus toonitati, et haridus peaks olema väärtustatud ja tuleb jälgida, et juba tudengieas end haigeks ei töötataks. Kaks aastat tagasi lehetoimetuses arutatu on kõige hullemal viisil tõeks saamas.

PS! Mul on tunne, et üliõpilaste esindusorganisatsioonid peaksid hakkama pidama läbirääkimisi otse pankade ja ettevõtjatega. Riik enam piisavalt garantiisid ei paku. Õppelaenu saaks teha atraktiivseks ka teistel viisidel – nt mingite sektorite ettevõtjad võiksid pakkuda õppelaenu kustutamist tööle asumisel, pangad suuri soodustusi vms. Lõpuks on õppelaen (halb võimalus küll aga) ikkagi parem, kui õppimise asemel tööl rügada.

2009-05-14T17:47:00.001+03:00

Kujutlege hetkeks, et olete praeguses raskes majanduslikus olukorras pereisa.

Te käite tööl auväärses ettevõttes, millel ei lähe küll kõige paremini. Elate neljatoalises korteris, teil on kodus kaks last, üks kooliealine, teine minemas kõrgkooli, eelmisel aastal juhtus pisike ime ja naine ootab nüüd kolmandat last. Peate üleval ka põdurat memme, kelle tervis pole kõige parem. Tegelikult on teil ka endal väike jama tervisega – peate sööma kõrge vererõhu vastaseid rohtusid.

Ühel hetkel selgub, et teie palgast, mida on juba ka veidi kärbitud, ei piisa enam, et samamoodi edasi elada ja peret üleval pidada, arveid maksta. Teil on küll pangas veidi sääste, kuid need on tähtajalisel hoiusel ja neid ilma intressikaotuseta kasutusele võtta ei saa. Olete kogunud headel aegadel ka väiksemat sorti aktsiaportfelli, teate küll: kaubamaja ja telekomi aksjad, kuid selle väärtus on raskel ajal kahanenud ja hind ei ole väga hea. Vanaisa pärandusest on teil ka tükike metsa Järvamaal. Vara on teil veel, kuid selle väärtus ei ole märkimisväärne. Ja nüüd korraga lihtsalt ei ole enam võimalik ots otsaga kokku tulla. Mida te teeksite? Mis on lahendus?

Tegelikult mulle meeldivad mikro- ja makrotasandi võrdlused. Kui mõnd organisatsiooni on võimalik inimesega võrrelda, või kui näiteks ühe erakonna juhtivpoliitik räägib, et riik peab kulusid kokku hoidma, sest seda teevad üle-eestiliselt tuhanded pered.

Nii et pannes ennast eelpool kirjeldatud pereisa kingadesse, saab tegelikult igaüks mõelda, mida oleks riigil kõige õigem raskes olukorras teha?

Võtta pangast laenu? Lüüa välja põdur vanainimene (kärpida pensione)? Jätta ostmata lastele töövihikud (kärpida hariduskulutusi)? Müüa maha vanaisa mets või praegu mitte kõige õigemal ajal aktsiad? Kas jätta kulutamata ravimiteraha ja riskida infarktiga (tervishoid)? Või küsida töölt palka juurde (tõsta makse), teades, et siis võite üldse oma töökohast ilma jääda? Eks siin ole teisigi variante, mida välja tuua.

2009-05-12T11:58:00.003+03:00

Pronksiöö väidetavate korraldajate üle kohtupidamine sai jälle Eesti riigi jaoks tagasilöögi. Aga huvitavam, kui nende meeste süü, on mu jaoks meie netikommentaatorite reaktsioonid. Üheks esinduslikuks näiteks postimees.ee-st on see:

ja nüüd siis 12.05.2009 10:27
olukorras,kus järelikult nad polegi milleski süüdi-tahan teada,kas võimud ,valitsus on eesti rahvast need kaks aastat lollitanud,petnud ja mis see linnas toimunu oligi? Miks te valitsejad keelasite näiteks minul ,kodanikul,linna minna,kui midagi seadusevastast polnud,ma olen pettunud teis!
Teid raiskasid ei tuleks riigikokku ega valitsuse laua taha kunagi lasta!
Kes vastutab minu elust ja ühiskonnas maha visatud kahe (2) aasta eestt???
Ja muide ma olin reformi valija (see ei tähenda,et ma nüüd valiksin K-usikuid,kui MINGE KÕIK P...E!

Eelkõige ilmestab see kommentaatorite eriti pealiskaudset arusaama Eesti riigi toimimisest ja demokraatlikust ühiskonnast. Mille üle kohtupidamine käis? Kommentaatoritele tundub, et kogu pronksiöö laamendamise moraalse õigeks- või hukkamõistu üle. Paari üksiku meeleavaldaja suurema süü (teiste õhutamine, organiseerimine) eristamine ülejäänud meeleavaldajate omast on kommentaatori ajule üle jõu käiv intellektuaalne väljakutse.

Pole lootustki, et kommentaatorid saaksid peale kohtupidamise nüanssidele aru näiteks valitsuse rollist demokraatias. Aga Ansip ja Ilves ju lubasid, et nad pannakse vangi!?! Kuidas siis nüüd meil on mingisugune täidesaatvast võimust lahutatud kohtuvõim? Kas me sellist Eestit tahtsime?

Ja, vabandust väga, aga kõva häälega saab ikka naerda ühe vaese pettunu üle, kes nii lootis Reformierakonnale. Aga nüüd vedasid pahad liberaalsed poliitikud teda nii alt, et tuleb mingi veebilehel kommentaaris kõik p***e saata. Aplaus!

2009-05-06T18:00:00.005+03:00

Ärge klikkige Õhtulehe uudistel!
Ajakirjanduseetika koodeksi punkt 6.1. ütleb nii: "Reklaam ja suhtekorraldusmaterjal olgu auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust tekstist/pildist". Kas eetika kehtib ka online-meedia puhul?

PS! Laulupeo pildiga "artikkel" on reklaambänner. Pilt Õhtulehe veebist.

2009-05-06T00:27:00.001+03:00

Minu Eesti mõttetalgutest on möödas mõned päevad ja muljed on jõudnud settida. Olen endiselt seda meelt, et meie eluala inimestel oli osalemine vahetu kogemuse saamiseks kohustuslik. Minu Eesti projekti käekäiku jälgisin huviga algusest peale, eeltöö oli põhjalik ja üritus oli selline nagu arvasin, kuigi olin lootnud, et õnnestub suhelda rohkemate inimestega. Ootused Minu Eesti projektile olid suured, nagu ka meie professor ütles – Minu Eesti on häälestuse näitaja, sellest võib oleneda väga palju, kas meeleolu ühiskonnas muutub paremaks võib jätkub negatiivsena. Nagu tänaseks teada, siis vahetult pärast üritust pole midagi muutunud.

Ma ei läheks nii kaugele, et nimetada kogu Minu Eestit läbikukkunuks – sest osalejaid oli üksjagu ja ilmselt ka kohalikku ja üleriigilist kasu ühine ettevõtmine andis. Küll aga võib täna väita, et ürituse kommunikeerimine üldsusele kukkus läbi. Ürituse kontseptsioon oli põhjalik ja hästi välja töötatud, planeerimisel oli arvestatud võimalike riskidega ning ürituse edukaks läbiviimiseks oli piisavalt ressursse. Sellegi poolest, ei õnnestunud kommunikatsiooni tegijatel tutvustada üldsusele Minu Eesti aluseks olevaid põhimõtteid, anda õige ettekujutus ürituse eesmärgist ega saada osalema kandvamat osa rahvast. Õigel ajal ei reageeritud piisavalt jõuliselt rünnakutele meedias ega nähtud läbi riske, mis hakkasid üritusele vastu töötama.
Kõige taga on ebapiisav huvi tekitamine ja kaasamise läbikukkumine. Keda üritus huvitas, pidi info saama ise otsides, et aga inimene tegutsema panna (saada ta kodulehele ja seda põhjalikumalt sirvima) tuleb palju vaeva näha. Vähemalt tänases olukorras, kus enamikku eestlastest lihtsalt „ei huvita”. Kõige olulisem olnuks ürituse eesmärgi ühene lahti mõtestamine laiadele massidele. Ka eeldati ilmselt, et ajakirjanikud tulevad appi kodanikke osalema meelitama, kuid eksiti rängalt, sest keskmine ajakirjanik on meil samasugune nagu iga teinegi.

Ürituse peamine eesmärk, nii nagu mina seda mõistsin, oli edendada kodanikuühiskonda ja muuta Eesti ühiskond sidusamaks. Võin eksida, aga peamise eesmärgina ei ole seda kuskil rõhutatud. Usun, et Eesti peale kokku ei leia 100 000 inimest, kes oskaksid adekvaatselt seletada, mis asi on kodanikuühiskond ja miks selle areng hea võiks olla? Seega ei ole võimalik, et korraldajate poolt eesmärgiks seatud arv inimesi jõuaksid iseseisvalt ürituse laiemate eesmärkideni, kui neile A-st ja B-st alates kõike ära ei seleta. Eestimaalane jääb toppama välja käidud ütlustesse „kasvõi ühest heast ideest” ja „koos mõtlemise jõust”. Võib-olla saadakse ka aru, et see ei saa ju olla peamine eesmärk, mis annabki teed teooriatele „poliitikasse pürgimisest”, rikastumisest ja teistest „tegelikest” eesmärkidest.
Kahjuks ei saanud ürituse laiemast kontseptsioonist aru ka (era)meediakanalite toimetused. Ajakirjanikke ei suudetud piisavalt kaasata. Momendist, mil meie tänased ajakirjanikud tunnetavad, et üritusel on pooldajaid oluliselt vähem kui selles kahtlejaid, on ürituse 100% õnnestumine pea võimatu. Ajakirjanikud hoiavad oma käsitlustes suurema hulga kommentaaride ja klikkide poole.
Praeguseks tundub, et valdaval osal eestimaalastest on Minu Eestist mulje kui mõttetust üritusest, kui mitte isegi midagi hullemat. Väärarusaamu on palju ja need on levinud, samas on osalejatele vahetu ettekujutus hoopis teine. Kui vaadata Minu Eesti kodulehel korduma kippuvaid küsimusi, siis korraldajatel on pädev argument iga väärarusaama ümberlükkamiseks varnast võtta. Ometi ei ole avalikkuses valearvamusi kummutatud.
Kui meedias ilmnesid esimesed märgid nö vastutegevusest, tulnuks korraldajail aktiivselt ja otsustavalt tegutseda. Vastaste argumendid tulnuks võimalikult ammendavalt ümber lükata, kasutades selleks laiemat kommunikatsioonivormi kui vaid arvamusartiklid. Näiteks tänaseni ei ole lihtne leida, kui palju Minu Eesti maksma läks ja kust raha täpselt saadi, selline küsimus tõstatati aga juba esimestes kritiseerivates kommentaarides aasta alguses.

Eelpool toodud kehv kommunikatsioon on viinud tänase olukorrani, kus kahe suurema päevalehe esimene reaktsioon üritusele oli negatiivne ja mõnitav, kus muidu arukas arvamusliider parastaval toonil Minu Eestile vett peale tõmbab ning kus osalejatel on tunne nagu oleks neile kaikaga kubemesse antud, naiivitarid nagu nad on, kui lugeda näiteks netikommentaare. See kõik võtab 11000 osalejalt ära hea enesetunde, mida nad tundsid reede pärastlõunal mõttekoja lõppedes.
Kõige kehvem on aga, et tundub nagu avaliku arvamuse kohaselt ei ole sellist üritust enam tulevikus korraldada vaja ning õigeks jäid need, kes istusid 1. mail kodus ega soovinudki oma tuttavate seltskonnast kaugemale vaadata. Meie, eestlased, ei tee ju midagi koos, ei tunne teineteist ega teineteise mõtteid. Nüüd on üks võimalus üldsuse sidusamaks muutmiseks ebapiisava kommunikatsiooni ja ükskõikse meedia tõttu luhtunud.

Ma ei kahetse, et käisin, sest nagu öeldud, mõtlemisainet on nüüd kõvasti.

2009-05-05T11:24:00.002+03:00

On ikka oluline küll, kelle oma tooteid Teleturus esitlema palkate. Kui kuju on värvikas ja kasutab erinevaid vaimukusi nagu "Stop having a boring tuna- stop having a boring life!" või "You're gonna love my nuts!", saab teie tootest suure tõenäosusega vägagi kuulus vidin. Tarbijad hakkavad ise reklaami levitama. Heaks näiteks on juutuubis laineid lööv Slap Chop, mille erinevad miksid on lihtsalt väga vaimukad ja populaarsed. Üks näide:

Vaata ka: originaal

2009-04-30T16:19:00.000+03:00

Eelmisele postitusele veel lisaks. Vaatasin ära tänase valitsuse pressikonverentsi – tundub, et eilsest on veidi õppust võetud ja vähemalt kaamerate ees oldi üksteise suhtes sõbralikumad, näidati et ollakse üldiselt ikka ühes paadis ja et pigem on meedia asjadest valesti aru saanud. Kuigi Ansip nimetas Padari ettepanekuid rõhutatult „maksutõusu-pommiks”. Peaministri kirja lekkimise kohta tegi Ansip aga suured silmad ja ütles, et tema poleks arvanud, et postisaladus nii kehvasti kaitstud on. Yeah right!

Padar: „Vaata Raimo-poiss Sinuga on mul üldse üks rehnut… Et Sina oled nagu onu Edgar juba, tekitad paanikat meil siin. Et riik võtab SMS-laenu ja… 8 protsenti ja… kaa-gaa-gaa. Nagu onu Edgargi ütleb, et 18 oktoober tuleb devalveerimine. Selles suhtes, et need jutud ei ole sobivad.”

2009-04-30T15:54:00.000+03:00

Päris huvitavad arengud toimuvad viimaste päevade avalikus kommunikatsioonis.* Otseselt vihjab sellele täna Postimehe esikaanelt vastu säranud pealkiri „Võimuliidu tõehetk – kas minna lahku”. Silma paistab rõhutatud avalikustamine, mis kriitilisemas lugejas tekitab kindlasti küsimusi.
Algas see kõik, kui meedia sai rahandusministri kärpe- ja maksutõusuettepanekud teada sisuliselt samal ajal valitsuskabinetiga. Need olid ekstreemsed ja palju pahameelt põhjustanud. Eile jõudis Postimees korraks esiuudiseks panna juba ka „Ansip vahetab Padari välja”, kuid see asendus sama järsku tõdemusega, et Ansip ikkagi ei vaheta Padarit välja. Taas jõudis meediani valitsusliikmete omavaheline kirjavahetus viivitusteta. Sisuliselt oli tegemist peaministri avaliku kirjaga rahandusministrile, mainimata oli lihtsalt jäetud, et see tõepoolest on avalik kiri.
Tänane Postimees viitab aga juba valitsustülile otseselt, õigemini püüab seda tüli võimendada. Eesti mõjukaima päevalehe juhtkiri on säherdune, nagu oleks see kirjutatud Reformierakonna peakorteris mitte lehetoimetuses. Üha rohkem saab tõestust, et Postimehe toimetus ongi reformarite filiaal.

Minu jaoks on aga üllatav, et koalitsioon praegusel raskel ajal, isegi ei püüa koostööd teha, pigem toimub erakondade vaheline pr-sõda, mis ühest küljest muudab olukorda Eestis ebastabiilsemaks ja teisalt raiskab niigi hinnalisi ressursse. Osapoolte motiivid on aimatavad, kuid mitte täielikult.

Usun, et rahandusministeeriumi töötajad (ja ka Padar ise) on praegu üsna taluvuse piirini aetud. Nendele on pandud vastutus, mis tegelikult tuleks valitsusasutuste vahel ühtlasemalt jagada. Teatavasti on RM üks enim kärpeid tunda saanud ministeeriume (k.a koondamised). Peaminister koos teiste „kambajõmmidega” tellivad RM-lt pidevalt arvutusi, prognoose ja ettepanekuid, mis tähendab suurt töökoormust. Kui nüüd ka majanduse elavdamise ülesanne pannakse rahandusministeeriumile, kuigi minu meelest peaks sellega tegelema Partsi asutus, saamegi tõenäolise olukorra, et nii mõnigi inimene mõtleb, et „mida kuradit ma siin piinlen”. Padari enda meeleolu oli näha eilses Foorumis, kus ta avatult oma koalitsioonipartnereid kritiseeris. Pole siis ime, et RM pani kokku absurdsed ettepanekud, et pöörata tähelepanu teiste ministrite tegevusetusele ja Padari nö tanki lükkamisele. Eelkirjeldatu seletab ka ettepanekute kiiret meediasse lekitamist.
Huvitav on aga, kuidas reformierakond provokatsioonile reageeris. Vasturünnak oli kiire. Ma kujutan ette, kuidas Ansip oma suhtekorraldajale Padari jaoks kiirelt kirjutatud kirja näitas, suhtekorraldaja selle heaks kiitis ja omakorda kiirelt lekitas. Eesmärk – kuna maksutõusud ju kodanikele ei meeldi, loodeti lõigata sellelt kasu, samuti näidata europarlamenti mineva Padari ebakompetentsust. Samuti sai kirja eesmärgist aru Postimees, mis oma tänase teemakajastuse samalaadselt valmis kirjutas. Padari kompetentsust kippus kohe arvustama ka K-erakond.

Kummalisel kombel tundub mulle, et kaardid on mängitud hoopiski Padari kätte. Ma usun, et kui Padar sooviks, oleks ta võimeline kohe koalitsiooni lõhki ajama – astudes kriitiliselt üles teiste ministrite suhtes, mispeale tema jätkamisega poleks reformarid nõus. Ilmselt on aga Padarile toetus erakonnakaaslaste ja ka valijate hulgas veelgi suurem kui varem – Pihl ju pole veel kuigi kaua sotside eesotsas olnud. See tähendaks, et sotside jätkamine valitsuses oleks rohkem kui küsimärgi all. Samuti on üsna kindel, et Padar europarlamenti valitakse – niipalju ta valimisnimekirja esinumbrina ikka toetust leiab. Seega ei ole tal isiklikult palju kaotada, kui koalitsiooni lõhki ajab. Peaasi, et omal algatusel tagasi ei astu.
Teisalt aga on palju kaotada RE-l ja IRL-l – järgneks mingi segane aeg, kui otsitakse uut valitsuse koosseisu, majandus sel ajal aga käiks veelgi rohkem alla. Olulisele rahandusministri kohale tuleks leida uus inimene, kes asuks juhtima ministeeriumi, mille töötajad veelgi negatiivsemalt meelestatud.

Seega – põnevust kui palju. Ka Taagepera valemi järgi on selle valitsuse aeg ümber saanud. Kõik oleneb nüüd sellest, kas vastasseisu hakatakse pehmendama (esimesed märgid sellest juba on) või minnakse samamoodi edasi. Kuna aga arengud on praegu etteennustamatud, tähelepanek kom.inimestele – kui pole 100% kindel, võta pigem tagasihoidlikumalt.

* - Mõtisklus on kirjutatud 30.04. hommikul.

2009-04-29T12:52:00.006+03:00

Enne 1. mai mõttetalguid postitan ühe idee meie werisesse kotta.

Erik Puura kirjutab tänases EPLis, kuidas meedia kajastab pseudoteadusi/-teadlasi ja levitab teaduse sildi all igasugust jama. Sisuliselt on see järjekordne etteheide meediale, mis ei süvene, ei kontrolli fakte, ütleb end lahti igasugustest põhimõtetest ja ainult taastoodab oma veidrat kõverpilti.

Puura kirjutab väga hästi, et:

Teadmised on meie ainus ressurss, mille varusid kasutamine mitte ei vähenda, vaid suurendab. Just sellepärast peavad teadmised olema kvaliteetsed.

Erinevalt paljudest teistest meedia kallal vingujatest, on Puura oma jutu ka praktikasse pannud ja seisab igapäevaselt teadmiste kvaliteetsuse eest. Leides Elu24-st järjekordse "teadusuudise", võttis ta ajakirjanikuga ühendust ja küsis, miks nad nii kirjutavad. Sai küll vastu mõttetu põhjenduse, aga ehk õnnestus tal meelelahutusreporter korraks mõtlema panna.

Just sellist käitumist on meil vaja - arupärimisi ajakirjanikele, et miks te nii kirjutate. Nende vigadele osundamist, vigade parandamist. Vaja on kodanikualgatuslikku meediapolitseid, kus meediatarbijad teevad kontrolli meedia üle - kus lugejad on valvekoerte valvekoerad. Nii et kui ajakirjanik eksib või saab hakkama lollusega, hammustatakse teda tagumikust. Praegu ju puudub ajakirjanike jaoks autoriteetne korralekutsuv institutsioon. Pressinõukogu otsuste peale vilistatakse, Tartu õppejõude peetakse kuivadeks teoreetikuteks ja inimesed ise (need, kellele liiga tehakse) ei oska või ei julge enda kaitseks välja astuda.

Kuidas seda teha? Paneme püsti saidi või blogi, kus igaüks saab viidata meedia apsakatele ja teha kriitikat. Peame arvestust ajakirjanike töödest ja valime iga natukese aja tagant kuu halvima ajakirjaniku (ei pea olema just sellise nimega tiitel). Selgitame meedia rolli ühiskonnas ja kirjutame, miks on halb kui postimees.ee topib igale poole hüüumärke. Ja...

teeme koos Eesti paremaks!

2009-04-24T22:26:00.002+03:00

Juur ja Oja võtavad lähenevad mõttetalgud kriitilise analüüsi alla.

Siit ka küsimus: mida teed sina 1. mail?

2009-04-16T12:39:00.004+03:00

Kes arvas, et Paul Potts oli ainulaadne, eksis veitsa. Uus sensatsioon on Susan Boyle. Minu meelest isegi ägedam kui Potts.

Üldiselt on selliste talentide meedias esile toomine minu meelest jube kasulik. Loodetavasti tekib Boyle'i esinemist vaadates nii mõnelgi wannabe-artistil Eestis ja mujalgi identiteedikriis. Kui ikka mingi tädike kuskilt külast, kellele pole kunagi leelotamise eest makstud, laulab märgatavalt paremini ja ilusamalt, kui esinemiste eest tuhandeid küsivad nikid-kukid-mukid, paneb see ehk mõnegi "staari" mõtlema: "kas ma olen tõesti kõigest persehööritaja?".

Ka meie talendijaht võiks mõne sellise vanaema üles leida.

PS! Järgmine postitus on pastaka 500. Kasutatagu see targalt.

2009-04-14T23:07:00.005+03:00

Lugesin viimast Kaarel Tarandi kolumni ajalehest Sirp, kus vahelduseks kritiseeritakse ajakirjanduse ja ajakirjanikke.

Põhimõtteliselt on kommentaarivõimaluse pakkumine ju ajalehe juurde hämara, seega potentsiaalselt kuritegeliku tsooni loomine. See on tänavavalgustuseta koht, kus politsei patrullib ainult päevavalges, mitte siis, kui tapetakse või röövitakse. Väidet, et see ongi sõnavabadus, ei tohiks ükski vastutusvõimeline inimene enam ammu muuks kui mõnituseks pidada.

Mulle tundub, et siin leidub üks sisukas mõte. Ajakirjandus, mis peab end rohkem või vähem kvaliteetseks, avaldab uudiste ja artiklite vormis nimelistelt allikatelt pärinevat infot ja vaid erilistel puhkudel kasutab anonüümseid allikaid. Me peame seda ju absoluutselt enesestmõistetavaks, kui me lehest loeme nimeliste allikate teksti. Ka selle info vahendajad on nimelised, alates peatoimetajatest lõpetades küljendajate-programmeerijatega. Tekib küsimus, miks kolmas osapool (see, kellele infot vahendatakse), saab õiguse anonüümselt infot "kommenteerida".

Mulle tundub, et praegune Eesti online-meedia kommenteerimise kontseptsioon on liialt asi iseneses, mis järgi mõeldes ei õigusta enese olemasolu. Lugejate seisukohti ja kommentaare tuleb kindlasti väärtustada, aga neile peaks kehtima samad tingimused nagu allikatele ja ajakirjanikele.

Miks mitte? Kaks pähetulevat vastuargumenti pole erilised argumendi. 1) sõnavabaduse nimel peaks saama kommenteerida ka anonüümselt - aga seda saab ju teha ilma piiranguteta ükskõik millises blogis või oma veebilehel, 2) anonüümsed kommentaarid toovad klikke ja seega raha - novot... MOTT.

PS. Ma arvan, et Priit võiks vähem end tagasi hoida ja ka kirjutada, nagu lubasid. Ja mitte väga pikalt, vaid lühidalt ja teravalt - et lihvida oma vanu ajakirjanduslikke väljendusoskusi (vahelduseks akadeemilistele).

2009-04-12T19:44:00.000+03:00

Postimehe hapukurgihooaeg võib olla juba alanud.

2009-04-09T12:08:00.000+03:00

Lõpuks ometi! Keegi otsustas, et aitab jamast.

2009-04-08T11:55:00.002+03:00

Jahi- ja kalanduspood ühes Tallinna ostukeskuses. Kaks müüjat räägivad omavahel, esimene on leti taga, teine kuskil tagapool laos.

#1: Need tartlased on kohe ikka täitsa imelikud.
#2: ???
#1: No vaatad peale, kohe saad aru et on teistmoodi. Neil on nüüd ju see... MASU!
#2: Mis? Mingi masendus?
#1: Ei, majandussurutis! Tartu on ju heade mõtete linn, neil pole halbu asju, on ainult head mõtted. Kõik koleda mõtlevad ilusaks.
#2: Masu... hehe...
#1: Nad ju ei sure ka seal heade mõtete linnas, nad jõuavad teekonna lõppu!

2009-04-08T00:38:00.004+03:00

"E24 - Põhjamaade suurim ja mõjukaim majandusuudiste portaal – nüüd Eestis" nii kuulutab üks Eesti tuntud netiportaal. Iseenesest üllatav see ju oli, kui hommikul "suunati" lugeja automaatselt uude E24'ja.

E24 üritab võimsalt turule siseneda, aga minus tekitab bränd kahtlusi. "Põhjamaade suurim ja mõjukaim"? Kui uue portaali sisu loovad ikka needsamad inimesed, kes enne vana portaali sisu tegid, siis minu jaoks pole "mõjukaim" ja "suurim" üldse tõsiseltvõetavad. Jutt on ju lihtsalt ühest uuest eestikeelsest portaalist, kuhu artiklid kolisid.

Mis puutub brändi E24, siis võib ta ju Põhjamaades juba turul koha hõivanud olla, aga minu jaoks on ta tundmatu (võib-olla olen võhik, mis teha). Pigem tekib küsimus, kas tegu on uue biokütusega? Ma saan aru, et rahvusvahelise sobivuse huvides on nimi taandatud nii väikeseks kui võimalik, aga võib-olla isegi liiga väikeseks.

Nojah, kritiseerida on jah lihtne... aga... no ongi ju lihtne, kui sildi "uus" all ei tehta midagi uut.

2009-04-07T10:33:00.002+03:00

Riho Illak lahkub TÜst, taskus 800 tuhat.

2009-04-06T15:43:00.003+03:00

munadepüha eel temaatiline väljavõte EPLi peo-ja pulmaerist:

2009-04-01T17:08:00.002+03:00

ei tea, kas portaal, millest on pärit juuresolev pilt, on tahtnud öelda, et:
- kordamine on tarkuse ema
- näidata, et kui kirjutada ei luba, siis kirjutame täie rauaga
- tootnud igaks juhuks kaks klikilugu seni, kuni preilnast veel miskit kirjutada annab

2009-03-31T23:32:00.003+03:00

Kommertsteadaanne: ära anda Sportlandi kinkekaarte 1500 kr väärtuses.

Vastu sooviks siis samas väärtuses raha või näiteks Matkaspordi kinkekaarte, kui selliseid eksisteerib. Kuulutus ei aegu seni, kuni vahetus tehtud.

Niisiis, läheb mõni hea inimene midagi Sportlandist soetama ja aitab mul neist vabaneda? Aitäh ette.

PS. Kinkekaartidel mingit viimast kasutamistähtaega pole.

2009-03-27T17:50:00.006+02:00

Kas teie tööandja teeb juba konkreetseid lükkeid??? Andke kohe Postimehele teada, kuidas asi on!!!

Täiesti mõttetu "uudis", informatsiooni devalveerimine kõige ehedamal kombel, kas pole.

2009-03-24T13:35:00.000+02:00

Elagu siirus.

2009-03-23T16:47:00.005+02:00

Oi jummal-jummal küll, nii kirjut seltskonda, nagu täna Helsingis Sofi Oksaneni ja Imbi Paju raamatu tutvustusel, annab otsida: Soome skinheadid, kohalikud moslemid, Dmitri Linter ja Maksim Reva, Johan Bäckman, Soome inimõiguslased, našilased ja mingi kohalikud kommunismikummardajad. Vaadake ka: http://pilt.delfi.ee/album/117158/?page=1

Ometi miski ühendab neid kõiki. Ja kuigi see našistide ja venelaste tegutsemine paistab haleda palaganina, tuleb jälle tunnistada - kära õnnestub neil tekitada piisavalt. Oksaneni-Paju raamatu ja küüditamise asemel läheb tähelepanu palaganile ja venelastel ongi linnuke kirjas.

2009-03-19T13:51:00.002+02:00

For the last couple of days... I have been mostly going to the discoteque!
Ese-ce-ce-hue es se es hece, sefe ce ce se... scorchio...
Ehk siis - käisin väljamaal, nüüd olen tagasi.

2009-03-18T16:12:00.005+02:00

Täna tuletas BNS meelde ühe lõbusa loo. Aasta tagasi käis Aivar Sõerd reisil ja tõi kaasa suveniiri - kasteedi (kasteet on see, millega retsid teineteisel nägusid sisse taovad) . Toll arvas, et tegu ei ole mitte suveniiri vaid külmrelvaga ja tegi Sõerdile 2100 krooni trahvi.

Täna teatas Harju maakohus, et langetab aprillis Sõerdi kasteedi juhtumis otsuse. Vaesed kohtunikud küll, peavad tegelema tühiste asjadega. Jätke vaene inimene ja ta kasteet rahule, mehel peab ju midagi enese kaitseks taskus olema!

Kohus langetab Sõerdi kasteedi juhtumis otsuse aprillis

11:25, 18. märts 2009

TALLINN, 18. märts, BNS - Harju maakohus langetab rahvaliitlasest endise rahandusministri ning maksuameti eksjuhi Aivar Sõerdi turismireisilt kaasa toodud kasteedi juhtumis otsuse 1. aprillil.

Kohus arutas Sõerdi kaebust maksu- ja tolliameti (MTA) väärteootsusele kinniste uste taga tema esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistiku taotlusel ning sellega oli nõus ka MTA esindaja Kaupo Kruusvee.

Sõerd ei ole rahul MTA eelmise aasta 28. aprillil tehtud väärteootsusega, mille järgi teda karistati turismireisilt kaasa toodud kasteedi eest 2100-kroonise trahviga.

Sõerd tahab kohtult väärteootsuse tühistamist ning selles menetluse lõpetamist.

2009-03-11T19:02:00.002+02:00

Kuulge tarkpead. Ütleme, et mul on Eestis tegutsev eratelekanal ning selle uudistesaate üht juppi valmistades tekib mul mõte, et mõne lõigu võiks filmida maha CNNi uudistest. Mis arvate?

2009-03-11T14:30:00.002+02:00

Ah kui hea, kohe-kohe on saadaval taas üks vana hea vabandus: mul on kevadväsimus.

Ja viimaste nädalate "vaimukaim" reklaamlause on... "Kelle maksevõimel on õhk sees?"

2009-03-10T16:17:00.000+02:00

tudengipõlve meenutuseks ja jätkuks väljavõte Tartu LV tänasest pressikast:

Tänasel linnavalitsuse istungil otsustati saata volikogule määruse eelnõu, millega soovitakse lubada taas tarbida Pirogovi platsil 15. märtsist kuni 15. oktoobrini vähese etanoolisisaldusega (kuni 6 mahuprotsenti) alkohoolseid jooke.
Seoses 2008. aasta juulis jõustunud alkoholiseaduse muudatustega ja Tartu linnavolikogu eelmise aasta oktoobris vastu võetud määrusega tühistati möödunud sügisel eelnevad alkohoolse joogi tarbimist ning müümist Tartu linna territooriumil reguleerivad määrused. Muuhulgas tühistati määrus, mis juba 2002. aastast lubas vähese etanoolisisaldusega alkohoolsete jookide tarbimist Toome nõlva jalgtee ja Ülikooli tänava vahelisel tähistatu haljasalal ehk Pirogovi platsil.

2009-03-05T16:27:00.002+02:00

Täna õnnestus harjutada valitseva olümpia-tšempioni ja maailmameistriga samal rajal! Oleks talle teregi öelnud, aga ta sõitis minust lihtsalt nii kiiresti mööda, et ei jõudnud.

2009-02-27T13:37:00.003+02:00

ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma pole ammu ühtki ajalehte niisuguse mõnuga lugenud nagu eilset ekspressi. mõned stiilinäited:
- ylös on ines karu trummiõpingud. "kindlasti sobiks etenduse juurde ka väänlev madu. villu reiljanile šokivangistust taotlev prokurör võiks ümber mõelda ja määrata talle sada ühiskondlikult kasulikku töö tundi kobrana."
- madis jürgen kirjutab räpina naispolitseinikust, kes räägib järgmise loo: "Olime väljas eraldusmärkideta autoga ja Selvehalli juures käitus kamp noori nii, et tekkis vajadus kontrollida, ega nad äkki alkoholi pole tarvitanud. Panime ühe tüdruku puhuma, aga tema otsustas veidi sporti teha ja jooksis hirmsa kisaga ära. Ta jooksis pika maa maha ja terve selle aja jooksul karjus ta metsiku häälega. Saime tüdruku kätte, pakkisime ta kokku, panime käed raudu, et ta autost ära ei läheks, ja sõitsime jaoskonda.
Samal ajal olid kolleegid võtnud vastu telefonikõne – helistaja oli Aapo Ilves, kes elab sealsamas kõrval suures majas ja kes teatas ärevalt, et nägi just praegu aknast, kuidas Räpinas rööviti tüdruk! Pimedas ei olnud näha, et tüdruku panid autosse politseinikud."
- tiit blaat käis vabariigi aastapäeva paraadilt naastes läbi ka hundisilmalt ja tegi pilti edgari koertest. "PS Edgar, kui tahate, võite selle koertega pildi oma blogisse tasuta üles panna!" (teadupärast kasutas edgar oma blogis hiljuti postimehes ilmunud fotot ilma loata)

aga surutise ajale kohaselt lõpetan sissekande negatiivsel toonil: ekspressi otsingumootor imeb endiselt. parem guugeldada, kui püüda selle kaudu midagi üles leida.

2009-02-25T11:16:00.001+02:00

Avastasin, et alma mater on uuendanud oma veebilehekülje väljanägemist - värvirikkam on see igal juhul - www.ut.ee.