Kui vastasite mõnele alljärgnevatest küsimustest jaatavalt, on aeg mõelda autojuhtimisest loobumisele, soovitab maanteeamet:

· Kas oled viimasel ajal juhina sattunud liiklusõnnetusse, mis võis lõppeda ka vaid «plekimõlkimisega»?
· Kas teised juhid on sulle signaaliga märku andnud või näppu vibutanud?
· Kas on juhtunud, et auto või inimene on sinu vaatevälja ilmunud ootamatult «jumal teab kust»?
· Kas sinu sõbrad või perekond on väitnud, et on mures sinu sõidumaneeri pärast?
· Kas sul on raskusi oma sõidurajal püsimisega?
· Kas oled ajanud segamini gaasi- ja piduripedaali?
· Kas oled ise hakanud kahtlema oma sõiduoskuses?

Nii mina kui ka paljud autojuhid, keda ma tean, võiks selle testi põhjal autojuhtimisest loobuda. Kuidas sinuga on?

Allikas: Postimees

Austraalias torkab silma, kui väga siinne ühiskond ja selle liikmed otsivad oma identiteeti ja teadlikult seda kujundavad. Eeldades, et igal inimesel on rahuloluks vaja teatud hulka vastuseid küsimustele: kes ma olen? kust ma tulen? ja kellega ma kokku kuulun? ja arvestades tänase Austraalia ühiskonna küllaltki lühikest ajalugu ning ülesehitust on identiteediküsimuse domineerimine kultuuris mõistetav. Lisaks igapäevasele ja pealiskaudsele on vaja ka põhjapanevamaid ja sügavamaid minakuvandi elemente.

Kultuuri- ja ühiskondlikke „ankruid“, millest kinni hakata, on siin riigis tegelikult palju ja neid tuleb hoogsalt juurde, kuid on näha, et enamik neist ei ole küllalt mõjusad või ei täida soovitavat funktsiooni igaühe jaoks. Sellised märgilised ankrud jagunevad lühikese ja hilise ajaperioodi sisse. Austraalia loodus ja aastatuhandete vanune ajalugu on paljus pärismaalaste (väga väike %) pärusmaa. Ajalugu koloniaalvaldusena ja kuninglik minevik ei ole jälle paljudele omane – osad on sunnitööliste järeltulijad, paljud ei tea oma perekonna elust enne 19 sajandit midagi. Väga suur osa siinsetest elanikest on aga hilismigrandid (neid tuleb igal aastal tuhandeid juurde), kes peaksid integreeruma Austraalia väljakujunenud kodanikuühiskonda, kuid kes samas identifitseerivad ennast päritolumaa rahva ja kultuuriga. Ühiskond on multikultuurne ja ühisosa on hiline ja vähene.

Nii siis ongi, et muuseumides ja igal pool mujalgi rõhutatakse paatosega viimase 150 aasta saavutusi, mis Euroopast siia saabunule tunduvad pentsikud – kui ikka kanalisatsiooni ehitamisest tehakse rahvuslik suursündmus, siis paneb see veidike muigama. Kõik Austraalia ajaloos vähegi silma paistnud isikud on tänavanimedes ja folklooris selgelt üleekspluateeritud – inimesi on olnud vähe, samas on Austraalia kohutavalt suur ja siin on väga palju tänavaid.

Samamoodi on siinne rahvas spordihull. Sport on rohkemat kui elustiil või ajaviide. Spordirajatised on tohutud ja asuvad linnade südames. Teatavasti on sport ja spordifänlus üks viise ühtekuuluvustunde kiireks tekitamiseks ja tiheda sündmusi täis lähiajaloo loomiseks.

Seda ühisosa (lisaks 150 aastasele Austraalia ajaloole ja spordile) mis peaks nii kaheksandat põlve austraallasele, aborigeenile kui ka ka viis suve tagasi siia suundunud tailannale sobima on veelgi, kuid tundub, et suur osa siinsetest inimestest ei ole seda „oma“ veel leidnud või on kahevahel.

Nii et Austraalia ühiskonda võiks nimetada identiteetiotsivaks. See jätkub niikaua, kuni immigrantide vood ei peatu, või kui põhiseadusele, surfikultuuri väljakujunemisele, II maailmasõjale jms lisandub piisavalt tõelisi ühendavaid kultuuriankruid.

Identiteediotsingud ei ole samas kindlasti halb, vastupidi – võiks öelda, et Austraalia mentaliteet on tegutsev, võimalusi otsiv ja rajav. Samasuguseid jooni võib leida ka enamike austraallaste suhtumisest. Märksa enam kui nt Lääne-Euroopa või isegi Eesti ühiskonna puhul.

Priit, kirjuta, kuidas teil seal läheb? Kas kõik käivadki pea alaspidi ringi?
Meil on siin kõik tore nagu ikka, valisime ikka Eediku juhiks ja "elu läheb paremaks, elu läheb lõbusamaks", nagu üks teine suur juht lubas.

ema rääkis mõni päev tagasi, et vanaema oli tal palunud, et ta ostaks talle tervise entsüklopeedia, mis tea kirjastuse alt hiljuti välja tuli. ema oli seda poes vaadanud ja see 700kroonine teatmik tundus talle selles mõttes mõttetu, et defineerivat lihtsalt haigusi ja kõik. näiteks, et mis on kaanide panemine.
mul meenus selle peale raamat "kolm meest paadis, koerast rääkimata", kus üks nendest vanameestest vaatas läbi mingi sarnase teatmeteose ja oli avastanud, et tal ei ole seal üles loetud haigustest vaid ühe sümptomeid (see oli housemaide´s knee). ja ma kujutasin juba ette, kuidas vanaema seda raamatut lugedes umbes samale järeldusele jõuab.
mõtlesin ise, et millest tal see soov või kust ta selle raamatu kohta kuulnud oli, kuni täna hommikul panin söögitegemise kõrvale teleka mängima, kust tuli just prillitoosi saade. saatejuhid esitasid mingi viktoriiniküsimuse, kus õigesti vastanute vahel vahel loositi välja seesama tervise entsüklopeedia. ja nii muuseas järgnes ka terve saatelõik sellest samast raamatust! kusjuures raamatust ei rääkinud mitte kirjastus, vaid üks arst, nii et seda reklaamlõiku esitati kui spetsialisti nõuannet, mitte reklaamijuttu. (just sellepoolest erines see ka sellest hommikutelevisiooni raamatututvustamise rubriigist, kus on vähemalt selgem, et raamatu tutvustaja on väljas kõige muu kõrval ka oma ärihuvide eest.)
aga mis oli selle arsti seos raamatuga? kas talle maksti? kui palju? ja isegi kui ei makstud, siis eks arst mõtles, et mis ma ikka midagi halba raamatu kohta ütles - kirjastus on ju suure töö ära teinud (loe: põmst brittide sama raamatu eesti keelde ümber pannud) ja televisioon tuleb ju kohale. ikka kiidan!
ja mis oli etv-l seos tea kirjastusega? tea andis auhinnaks raamatu ja nemad tegid vastutasuks saatelõigu? sellised praktikad käivad ju kokku mingite eraraadiojaamadega, kes kuulajamänge korraldavad, mitte avalik-õigusliku telega.
mind ärritab viimasel ajal kogu see vanainimeste lollitamine. sellest rääkis ka see saatelõik pealtnägijas, kus iru vanadekodu keskerakondlasest juhataja lasi edgariga padjapüürid enne valimisi käiku. seal ütles vanaproua õigesti, et see solvab teda, kui neid nõrgamõistuslikeks peetakse. (ja pange tähele, kuidas juhataja kogu teemat, ainult silmad maas, kommenteeris.)
lisaks ei saa ma aru, kuidas arstid nende reklaamimüüjate lõkse läbi ei näe. või ei tahagi nad näha, sest nad teenivad selle pealt. sellel teemal (ka sellest, kuidas reklaamiandjad arste ära kasutavad) on ketlin kirjutanud meditsiiniuudistes, aga kuna see leht on ainult arstidele, siis ma ei saa siin sellele loole linkida. igatahes üks neist arstidest, kes ärimeestega teadmata motiividel koostööd teeb, on rein raie, kes soovitab kosmodiski.

äripäev sai täna 20aastaseks ja selleks puhuks valmis ajas tagasirändav ajaleht, peenema nimega multimeediaprojekt.
minu meelest on seal huvitav repliigi rubriik ehk videod varem äp-s töötanutega. nad ei räägi iseendast, vaid kogu eesti ajaloost. (ainult natuke tuleb kannatust varuda, kuni vidio end laeb.)
ajalehest saate ka näiteks teada, kes oli Valga autobaasi nr 9 direktor ja milline peaminister on öelnud, et teda peetakse maavaenulikuks trolliks, kes lehmi kividega loobib.

Eesti valimismöllu sees on ehk värskendav vaadata Itaalia presidendi Silvio Berlusconi valimisklippi eelmisest aastast ja tõdeda, et mujal maailmas kasutatakse samu võtteid (propaganda on kohati räigemgi). See laul on mõeldud kodudes kaasa laulmiseks, refrään kõlab umbes nii: "President, me oleme sinuga. Oleme õnnelikud, et on olemas Silvio!". Super!



Nägin seda laulu filmis Videocracy, see on Rootsi-Itaalia päritolu režissööri dokumentaal sellest, kuidas Itaalia televisioon on presidendi käpa all muutunud seksistlik-propagandistlikuks meelelahutusmonstrumiks.

transrasvad transrasvadeks, aga kõige kurvem on see, et nüüd teavad evelini lapse lasteaiakaaslased, ja võib-olla mõned teised lapsed ka, et jõuluvana pole olemas, vaid jõuludeks teevad hoopis vanemad kommipakke.