Kes meist ei mõtleks, miks üks või teine asi just nii on, nagu on. Kui silmad-kõrvad lahti, siis leidub rohkelt, mida mõtestada. Minu jaoks on üks peamine kriteerium, mille järgi püüan nähtusi ja inimesi hinnata või lahterdada, väärikus. Võtmesõna. Tegelikult on see mõiste lai, kuid üsna kategooriline - seda kas on või mitte.
Kibedad on need hetked, kui taipan, et mul endal mõnes olukorras väärikust napib ja panen selle puudumist pahaks ka teiste juures. Sageli tundub mulle, et see, mis meie Eesti elus on valesti, on tingitud just vähesest väärikusest. Kusjuures väärikas võib olla ju nii heal järjel inimene kui ka paadialune, nii mats (e inimene maalt) kui ka vurle. Just selle mõistega võib tähistada seda, kuidas inimene on kasvatatud, kuivõrd ta ennast ja teisi austab. Kas ta tunneb vajadust käituda viisakalt, teistega arvestada, teha vahet kodu ja avaliku ruumi vahel, kas ta teab, millal näidata üles (kodaniku)julgust, millal olla tänulik, millal nõudlik. Mulle tundub, et paljud eestlased lihtsalt ei oska enam väärikalt käituda - see tähendab: nad ei tea enam, mis on need ühiskondlikud normid, millest kinnipidamist väärtustatakse. Ja sellest on kahju. Eks need normid ongi hägustumas. Oma osa on siin ilmselt okupatsiooniajal ja sellele järgnenud segastel üheksakümnendatel. Seda enam võiks püüda nüüd olukorda parandada.
Ma ei ole üldiselt suur uue-aasta lubaduste andja, kuid iga aasta lõpus mõtlen läbi, mis olnud ja mis tuleb. Just eelmisel aastal püüdsin väärikale käitumisele varasemast rohkem rõhku panna. Ja nüüd päris aasta lõpus juhtus seesugune lugu, et kohtasin tööl tuttavat, keda polnud tükk aega näinud. Peale tervituste vahetamist ütles ta mulle, et on mind tööd tegemas näinud ja talle meeldib see, et paistan alati väärikas. Minu jaoks oli see mulluse aasta suurim kompliment.

Siin me siis nüüd elame. Aasta 2011 on omadega jõudnud jälle pimedasse aega. Kõigil on koguaeg tegemist, et maailma muutustetuules pinnale jääda ja hakkama saada. Edu meile sellega!Viimasel nädalal on palju juhtunud: kahes Euroopa riigis on vahetunud riigijuhid, rääkimata lähematest ja pisematest sündmustest. “Segased” ajad kestavad juba mitu aastat, aga rohkem kui varem on mul selline tunne, et just siin Eestis ei osata praegu arvata, mis edasi saab. Ja see ei ole hea, sest kuidas teha niiviisi olulisi tulevikku vaatavaid otsuseid?
Rääkides näiteks majandusest, mis minu jaoks nüüd päris lähedaseks valdkonnaks on saanud, siis siin oleks tarvis mingit head orientiiri, kuhu me ikkagi liigume. Tänane päev tõi uudise, et töötus Eestis on langenud 10,9 protsendile. Veel paar kuud tagasi ei osanud ka optimistid nii kiiret olukorra paranemist ennustada. Eelmisel nädalal tuli kinnitus, et majandus kasvab ikka veel jõudsalt ja on muutunud mitmekesisemaks. Kõik see peaks näitama tulevikku rõõmsates toonides, aga inimestega rääkides on tunda varasemast rohkem ebakindlust.
Tundub, et see, mis juhtub laias ilmas paistab nii hirmus, et ka need, kel siin ja praegu hästi läheb, tõmbuvad tulevikust rääkides krampi. Firmajuhid otsivad jälle kokkuhoiukohti, siit-sealt on kuulda uutest koondamistest. Tegusad inimesed lükkavad tähtsaid samme edasi. Ühest küljest mõistlikult, teisalt aga asjata.
Muutused peaksid ju tegelikult olema suunatavad ja riskidega saab arvestada. Nii nagu kokkuhoiu asemel võiks mõelda tulude kasvatamise võimalustele, võiks igaüks leida enda jaoks need sammud, mille toel järgmisteks aastateks hoogu koguda. Kuidagi tundub, et just nüüd on aeg, millele tagasi vaadates ütlevad tuleviku tegijad, et tehtud said head otsused. Parem siis vaadata, millised on (või oleksid) tõelised probleemid, ja milline peaks olema õige suund, kuhu liikuda. Ja nüüd ei räägi ma enam ainult majandusest.
Lihtsalt tahaks selle erapooliku mõtte hetkel tuleviku tarvis jäädvustada.

Tiit Karuks kirjutab oma kommentaaris selle nädala dopinguskandaalile, et juhtum näitas: “Veerpalu usaldatakse, ajakirjandust tunduvalt vähem.” Mängus on emotsioonid.
Võtan analüüsida vaid mõtte, miks Veerpalu juhtumist sai PR küsimus ka väljaannetele.
Esimesest hetkest kui Veerpalu dopinguproovide teemal avalikult spekuleerima hakati, tundus mulle määrava momendina, et ajakirjandus paiskas spekulatsioonid auditooriumi ette kuulujutuna. Nii Delfi kui Postimees (mis pani teema suure kella külge) tuginesid artiklites anonüümsele allikale. Kuigi nüüd on mõne päeva küsimus kuni see allikas üldteatavaks saab, pole tänaseni põhjendatud, miks väljaanded allikale anonüümsuse garanteerisid. Selle informatsiooni avaldamata jätmine on olnud jäme viga. Tulnuks põhjalikult selgitada, miks usaldusväärse allika nime saladuses hoitakse, mis on loo edastajate motiivid. Kuna seda ei tehtud, tundus tavalugejale kohe, et rahvussangar on sattunud kiusu ja kuulujuttude ohvriks. Ja ohvrina säilib ta tänaseni, hoolimata sellest, et spekulatsioonid on vahepeal tõeks osutunud. Kas Postimees ei teadnud siis varem, et Andrus Veerpalu on eestlaste suurim sangar ja rahvuskangelane? Kas toimetuses ei osatud hinnata teemaga kaasnevaid riske ja võeti konkreetsete artiklite kirjutamist kui business-as-usuali?
Ülikoolis õpetatu ei ole alati üks-üheselt rakendatav, kuid ajakirjanduslikus tekstis anonüümse allika kasutamise kaalumise vajadus on kindlasti tähtis. Anonüümsus peaks olema viimane abinõu. Kuigi Pahv ja Koch põhjendasid teksti ilmumist, tahtsid lugejad ajakirjanike eesmärkide uskumiseks enamat. Huvitav oleks teada, kas kirjutajad püüdsid allikat veenda oma nime alt esinema, kas püüti täiel määral leida alternatiivseid allikaid, kas ikka kaaluti piisavalt tõsiselt artikli avaldamist? Tuhandete eestlaste silmis on ajakirjanduse, eelkõige Postimehe maine dopinguskandaalis kannatanud enam kui Veerpalu oma. (Muide, kõik see juhtus vaid mõned päevad hiljem hetkest, kui Postimees avaldas esimesena ja küsitaval põhjusel Liibanonis röövitute fotod ja isikuandmed. Ka see loeti paljude lugejate poolt omakasupüüdlikuks ja mehi kahjustavaks sammuks).
Tegelikult on ju äärmiselt oluline, et rahvas ajakirjandust tõsiselt võtaks. Eriti kriisiolukordades, eriti riiklikult tähtsates küsimustes. Suusakuninga ümber toimuv on seda tõsiseltvõetavust tuleviku tarvis vähendanud. Sellest ka Kadastiku kommentaar laupäevases lehes. Usaldusväärsuse ja maine hoidmisele peaksid meediaväljaanded rohkem mõtlema. Pole saladus, et Eesti meediaorganisatsioonid on avalikus suhtlemises kehvad. Märksa kehvemad kui nt sarnase suuruse ja olulisusega muude alade asutused. See juhtum on lihtsalt näide, kuidas ajakirjanikud (ja nende organisatsioonid) ei hinnanud oma tegevuse mõju adekvaatselt. Ja nüüd imestavad...
Kokkuvõtteks - kui lähed rahva lemmiku kallale, kindlusta seljatagune, sest kehtivad tavalisest erinevad reeglid.

Bonzo - Leningradi küpsis

Eile oli Eesti majas Bonzo ja Tõuni kontsert. Terve õhtul oli mul kange soov, et Bonzo laulaks seda laulu, mille kunagi Hans siia blogisse postitas. Laul ei tulnud mul aga meelde, jäi küsimata. See-eest küsis keegi konsterdi lõpul soovilauluks "Üks veski seisab vete pääl" ja kuigi soov tuli südamest, siis mul oli jube piinlik. Bonzo ja Tõun kohmetusid ise ka ja ütlesid, et see ei ole nende repertuaaris.
Veel oli mul piinlik noorte Eesti meeste pärast, kes pidevalt B&T kammerlikult vaikse muusika vahele mölisesid ja üks neist pidas vajalikuks põrandal aeleda, oma seebikaga artistide nina alla ronida (mitte piltlikult öeldes) ja siis välguga pilte teha. Aga kontsert oli hea ja ravis natuke minu Eesti-igatsust. Mul oli isegi vahepeal päris Eestis olemise tunne. Tänasin Bonzot ka lõpus, et nad Eesti meile siia kätte tõid.
Ostsin ühe tema vanema plaadi ka, aga sealtki oma igatsetud lugu ei leidnud. Hakkasin siis nüüd täna Pastakast otsima, et mis see lugu oli ja pakkusin huupi, et see võis 2005. aastal olla. Pärast kaht ettejuhtuvat postitust, kus Mihkel rääkis, kuidas ta nuttis, ja Kadri rääkis, kuidas ta nuttis, sattusingi postitusele:

Detsember 27, 2005
Vaikne pakane on õues. Üks lugu: lähengi ja peos on "leningradi" küpsis, sulle jääb vaid järgi vaadata.
kirjutas Hanskan at 13:52

Postitusele klikkides jõudsin Hansu fotoblogi pildile sipelgatest puutüvel. Mõtlesin, et see on tore sümbol - meie (sipelgad) mööda Eestit ja ilma laiali, aga meid ikkagi ühendamas midagi meist suuremat ja tugevat (see puutüvi). Las jääb see, mis see suur ja tugev on, igaühe enda sõnastada.
Aga "Leningradi küpsise" loo leidsin Youtube'ist üles (ärge videole endale tähelepanu pöörake). Ja seda kuulates läks mulgi Mihkli ja Kadri kombel meel jube härdaks...
I miss you, guys!

Kui H-kan juba otsa lahti tegi, siis kasutan võimalust ja vastan Arturi aastatagusele postitusele: "Näe, ei läinud aastatki!"



5.1.2011

Nägin täna telekast Mihklit, keda kotiti mingi tühise asja pärast. Tahaksin Mihklile jõudu soovida – ja loe Pastaka algusaja lugusid. Usu, tuju läheb paremaks.

Panen ühe väikse graafiku ka juba siis kui siin olen:

Kas hoiame tänavuse "majanduskasvu" meie blogis positiivsena?